Esimesed sammud

Kolmapäeva hommikul nägin ma päris asjalik välja. Mulle meeldib end sättida ja endaga tegeleda. Mulle meeldib olla ilus. Ma teen seda kõike vaid enda pärast, mitte teiste pärast.

Mis puutub lahtiste uste päeva, siis see oli tore. Vähe rahvast oli, aga siiski tore. Oli ka tuttavaid, kellega sai niisama lobisetud. Ja oli võõraid poisse, kes üritasid minuga rääkima hakata stiilis: Oi sa oled tuttav, kas sa oled Tallinnast.. Noh, iseenesest armas ju.. Aga see selleks, oleks võinud olla rohkem rahvast... Üks mu sõber tegeleb ALO- TVga ning ka tema oli seal. Ta tegi otseülekannet meie bingosaatest. Jaaa, ma olin telekas, olge uhked mu üle nüüd! Rääkides siis õnnemängudest, ei vedanud mul selleski bingos. Mul jäi üks pall puudu, et oleksin saanud kuu aega tasuta Werneris süüa.. Ilmselgelt vihje, et kevad tulemas ja ei tohikski nii palju süüa...

Söögiteemal mu sissekanne ka jätkub. Ma polnud terve päev söönud, vaid olin olnud 6 tundi ühes kohas. Okei, minu kõht minu kõhuks, aga isa oli olnud veelgi kauem tööl. Ning tema kõht oli kindlast palju tühjem. Vanaema aga oli terve päev otsa istunud akna all, vaadanud linnukesi ning kurjustanud naabritega. Tal poleks olnud ju raske teha valmis söök, aga ei. Ma jõudsin koju ja olin väsinud, siis sain veel kurjaks ka. Tegin söögi valmis, ise aga vihastasin oma söögiisu ära. Läksingi voodisse ja pikutasin tunnikese. Ärkasin üles ja ma olin kurnatud, olin pahatujuline. Aga panin valmis peoriided ja seadsin sammud sõbranna poole.

Kui ma kõndisin oli juba õhus tunda kevadet. Õhk oli kevadiselt soe, tänavatel liikusid rahvamassid, Pirol kajas juba suviseid hääli ja üldse, hinges oli hea tunne. Kui ma käisin poes ja ostsin endale ühe energiajoogi (Jah, eile oli energiajoogi pidu.) nägin ka oma sõbrannat Katut. Lobisesime mingi aeg Katuga, rääkisin talle oma päevast ja tema rääkis mulle nädalavahetuse plaane ning oma huvitavast kokkupuutest Ott Leplandiga.. :D Siis tormas tema koju juustu sööma, nagu pisike hiireke ja mina liikusin edasi Mannu juurde.

Istusime, lobisesime, jõime energiajooki, nuusutasime kana lõhna ja vaatasime läbi webcami poolpaljast meest. Siis hakkasime sättima end ja varsti olime valmis ka. Kellaosutid liikusid uskumatult kiiresti, ning käes oli peolemineku aeg.

Pidu oli väga tore ! Klubi ees oli juba järjekord ja ootasime nagu viisakad kiisud kunagi oma järjekorda. Isegi dokumenti ei küsitud, kuigi ma lehvitasin sellega ta nina all. Ei saanud veel jopetki seljast kui juba jalg kiskus tantsuplatsi poole. Üllatavalt palju rahvast oli klubis, tantsuplats oli juba täis. Läksime kohe ka tantsima. See oli täielik Mannu pidu, minu jaoks tundus pigem ahvatlevam pidu mis toimus teises saalis. Seal oli eesti muusika, millel ma olen väga suur fänn. Esimeses saalis oli, rohkem selline rnb ja hiphopilik ja selline, vanemate lauludega pidu. Kuid kuna mul otseselt sellise muusika vastu ka midagi pole, siis suutsin ma ka selle järgi oma tantsimisvajadust rahuldada.

Mingi hetk mõtlesime, et läheks jalutaks natuke, ning siis sai mu sõbranna mingi tüübi käest lõuga. See juhtus küll kogemata, sest need mehed kähmlesid omavahel, kuid ikkagi mu sõbranna sattus olema valel ajal, vales kohas. Päris jube oli, kuid hea, et nii läks, hullem oleks olnud kui ta oleks näiteks sinise silmaga vms lõpetanud. Seejärel seisime ühe laua ääres ja lobisesime veidi. Järksu ei uskunud ma oma silmi. Üks naine, kes ise oli pisike ja nägi välja nagu habras neidis virutas mehele nii, et viimane lendas diivanile pikali. Okei, sel hetkel oli see naljakas, et mees saab naise käest kere peale, kui aga asi sellega ei lõppenud, muutus asi naljast kaugele. Naine peksis ja peksis meest, keegi ei suutnud teda tagasi hoida ja mees ei löönud kordagi vastu ka. Naine peksis oma rusikais kätega meest näkku ja see oli kurb ja šokeeriv. Ma vaatasin sõna otseses mõttes suu lahti pealt, ma olin sõnatu, ma olin liikumatu. Paljud inimesed vaatasid pealt ja ei julgenud liigutadagi. Tekkis küsimus, et kus olid turvamehed !? Aga, sellega asi ei lõppenud, kui korraks tundus, et nad said oma asjad selgeks, lõi naine veel viimased korrad meest, kuni see viimaks teadvusetult, verisena klubipõrandale lebama jäi. Ja siis tuli turva, võttis mehel õlgadest kinni, ning lohistas ta nagu laiba taharuumi ära. Tegelikult poleks tohtinud seda meest liigutada, vaid oleks pidanud kutsuma kiirabi, kes teab millised traumad võisid mehele tekkida selle lohistamise tagajärjel. Põrandalegi jäi vereloik maha ja minu süda läks ka pahaks. (Et oma juttu illustreerida, lisan siia pildi. Pilt pole küll sellest läbipekstud mehest ja on veidi humoorikas, kuid ma tõesti ei leidnud pilti mis mulle rohkem meeldiks. Pole aega otsida ka, kui aus olla. :D)

Otsustasime natuke ringi kõndida ja omi mõtteid eemale saada just nähtud taplusest. Kõndides nägin ka tuttavaid- osasid oli tore täna, teisi jälle mitte. Ilmselt on minul vale arusaam, kuid ma leian, et noorele emale pole kohane aeleda ringi mööda klubisid, olles ise purupurjus ning püsides vaevu jalgadel, kuid käsi, mis ulatub joogiklaasi suunas on ikka veel töökorras. Päris mitu korda lebas see niinimetatud sõbranna põrandal, kari mehi ümber. Oeh, mul pole sõnu. Mina sain temalt ka selliseid pilke, mille tagajärjel mõtlesin, et varsti lohistab turvamees mind kuhugi taharuumi, sest ma olen ise teadvusetu ja läbipekstud. Läksime tantsisime veel ja kui see sama tsikk, kes oli peksnud oma mehe kooma, tuli meie lähedale tantsima võtsin ma oma koti ja läksin eemale, mõtlesin, et pärast peksab minu ka veel läbi ! tegelikult läksimegi peolt juba ära, olime ju väsinud ja pidusid tuleb veel.

Koduteel helistasin sõbrannale, kes oli tööl ja ta lobises minuga, kuni ma koju jõudsin. Hea turvaline oli kõndida teadmisega, et kui minuga midagi juhtuma peaks, siis mu parim sõbranna vähemalt teab, et minuga midagi juhtus ! Sa ju tead, et ma armastan sind, Muska. :)

Eilse õhtu lauluks on Dj Andy feat. Stella - Freedom, olin selle juba unustanud, kuid Mannu mees tuletas selle mulle jälle meelde. Aitäh !

Tänane päev kulges vaikselt, peamiselt vingudes kui palju mul teha on ja kui vähe aega. Ega ma midagi tarka ei teinudki. Alustasin kõiki asju, ja jätsin nad ka pooleli. Kuna täna oli ilus ilm, käisime sõbrannadega jalutamas ning Mäkis jäätist söömas. Oh tüdrukud, me oleme ühed vallatud ja märjad siiamikõrvikud ! :D Kes ei tea, kes on siiamikõrvikud, siis need on 3 blondiini, kes räägivad telefoniga. Kaks blondiini, kes on omavahel handsfreega ühendatud ja räägivad kolmanda blondiiniga, kes kõnnib hoopis teises suunas juttu. Kui üks ühenduses olev kõrvik peaks pehmes ja märjas lumes kaotama oma tasakaalu ja kõrvaklapi kaotama siis tuleb üle tänavate karjuda: Mayday, mayday ! Kõrvik maas, kõrvik maas ! SOS, SOS! :D Ja nalja jätkub kauemaks. Ilmselt ei pea ma selgitama, miks oleme me märjad ja vallatud:D. Aga oli tore, hea oli end tuulutada, hea oli koos olla.

Koju tagasi tulles olin ma väga läbi omadega. Viimasel ajal olen nii jõuetu, et ainult magaks vaikselt keras ja lööks õrnalt nurru. Ilmselt sain ma oma talveväsimusest üle ja sellele järgnes kevasväsimus või -masendus, ei teagi täpselt. Lihtsalt tean, et ma ei jõua, ma lihtsalt ei suuda. Ma kardan, et tean milles asi, kuid südames loodan, et ma eksin.

Hetkel on kell juba palju ja ma vorbin veel oma homse tegevuse konspekti- jah homme on jälle praktikapäev ! Õhtul on aga pidu, lemmikutega. Kuid peoplaanidest täpsemalt juba homme.

Mu parim sõbranna juba kurjustas täna minuga, et issand ma polegi veel kirjutanud, IKKA VEEEL mitte. Nii armas, et mul on fänn. She's my superfriend ! :)

Ma tahan suve: Laul !

Ma tahan tantsida ja jagada oma armastust: Laul !