Esimesed sammud

Käisin korra köögis, et krabada uus tass oma vihaleotusvett(Loe: rohelist teed). Valanud kuuma tee tassi, unustasin end aknast välja vaatama. Jah, see pilt mis mulle avanes oli seletamatult kaunis- väljas on selge taevas, täiskuu (Õigemini, veel ei ole, kuid öösel 5:25 on täitsa täis see kuu !) ning tähed. See on ideaalne öö minu jaoks. Puhtus, värskus, selgus- kuid siiski öös on asju, eriti veel täiskuuöös. Mind on alati lummanud täiskuu, mustad kassid, hundid, loitsud, nõidused, salapärasus. Ma armastan küünlaid ning viirukeid, ning tihtipeale kuulen vanaema kurjustavat häält et mida ma jälle haisutan ! Noh, minu jaoks pole viirukid haisvad, vaid pigem omavad rahustavat lõhna. Ei ma ei ole mingi saiko, kellel on kodus altar ja igal täiskuuööl teen ohverdusi, kuid sellised asjad võluvad mind. Need tekitavad hea tunde, rahustavad, annavad energiat..

Öö on hoopis teistsugune kui päev- öösel on õhk värskem, kuuled palju erinevaid hääli ja pöörad neile palju rohkem tähelepanu kui päevastele helidele, mis kostuvad läbi pideva sagimise, automürina või tont teab, mis häälte. Ma tunnen, et saan energiat ööst, tähistaevast, kuust ja öistest saladustest. Ma olen alati olnud rohkem öö inimene. Öö on rahulik aeg ja ma saan mõelda mõtteid, tunda tundeid, mida päeval endale lubada ei saa. Mulle meeldib seista öös, sirutada välja oma käed, sulgeda silmad ja nautida seda. Kui ma olin noorem, siis ma käisin igal ööl jalutamas. Mu isa pidas mind hulluks, et keset ööd võtan ette ja lihtsalt lähen jalutama, kuid öö oli just see aeg, kui mind kiskus nagu mingi seletamatu jõud toast välja. Praegu aga, on midagi muutunud. Ei mu armastus öö vastu pole vähenenud, kuid ma tunnen sageli hirmu. Hirm ma ei tea mille ees, ehk iseenda, ehk kurjuse, üksinduse, hirm teadmatuse ees. Ma käin ikkagi jalutamas õhtuti, kuid pimedus teeb mind vahepeal ärevaks, nagu keegi jälgiks mind ja tahaks mulle halba teha. Vahepeal, kui ma koju kõnnin näiteks peolt ja tänavad on täiesti tühjad, kuulen ma enda selja taga samme ja tunnen nagu keegi hingaks jäist hingeõhku mu kuklasse.. Ma vaatan selja taha, kuid seal pole kedagi. Kiirendan sammu, kuid tunnen et ka need olematud sammud mu seljataga justkui lisaksid kiirust.. Senini pole minuga päriselt midagi juhtunud ja mu hallutsinatsioonides on süüdi mu kujutlusvõime, kuid hirm, et minuga võib midagi juhtuda jälitab mind ikka edasi.

Kuigi minus on aastatega tekkinud see hirm, ei takista see mind nautimast ööd. Ma mainisin juba, et ma kardan üksindust. Aga öös pole tegelikult mittekeegi üksi. Öös on varjud ja saladused ning kõik üksikud hinged kogunevad öösiti. Võib olla see ongi üks põhjustest miks ma ööd armastan- sest ma ei taha olla üksi.

Eespool ka kirjutasin, et peale sellise witchcraft'i armastan ma hunte. Hunt oli kunagi mu lemmikloom ja ma arvan, et ta on seda siiani. Muidugi ei võinud mu lemmikloom olla kass või koer või hoopis liivahiir nagu enamustel, aga mul oli see hunt. See oli pubekaeas, kui hunt sai mu lemmikuks. Üks põhjus, miks hundid esikoha pälvisid, oli sellepärast, et ma olin totaalselt armunud poissi, keda kutsusin Hunduks. Teine põhjus aga on sellepärast, et hundid on nii salapärased, julged, veidi hirmuäratavad ja ööloomad ! Üks mu sõbranna ütles mulle aastaid tagasi, et mul on silmad nagu hundil, sellised kirjeldamatult ilusad ja põhjatud, kuid samas selged ning säravad. Mõnel pildil tõesti on mu silmad niii nii helesinised ja natuke nagu valged, aga päris hundi mõõtu välja anda mul ei õnnestu, sest hundid on julged. Aga ma lisan siia pildi oma hundisilmadest. Leian et pildi kvaliteet on aktsepteeritav, kui arvestada fakti et see on tehtud mu telefoniga. (Mind pole vaja vaadata, tean eniveis, et pole just Miss Estonia 2010, aga vaadake mu silmi, mul on ilusad silmad !)

Eks lähen nüüd minagi, nagu hunt, ja ulun üksi täiskuu poole !