..

Tegelikult oli see pigem juba nagu teine päev, kuid kuna ma võtsin eile endale vabaduse aktusele mitte minna ja veeta see teiste inimestega, siis oli täna esimene koolipäev. Nägin eile ühte inimest, keda pole näinud päris kaua. Jubehea oli ikka teda näha. :) Aga tulles tagasi kooli juurde, siis pole harjunud nii kaua koolis istuma ja koju sain alles 18.15. Enne koju jõudmist põikasin kiirelt raamatukogust läbi ja krabasin endale viimase kohustusliku raamatu. Täiesti ulmeline, kui kiirelt need raamatud otsa saavad ! Aga kui kõrvale jätta, et mul oli nii halb olla, oli see täitsa asjalik ja mõtlema panev koolipäev.

Täna oli ka dieedipäev ja seda kahel põhjusel. Esiteks koolis lihtsalt polnud süüa. Automaadist oleks saanud osta krõpsu ja mingit muud sellelaadset asja, aga ma ei suutnud neid asju nähagi. Oleks tahtnud midagi head ja sooja süüa. Teine põhjus aga see, et ilmselt sõnusin ma eile selle külmetuse värgiga midagi ära ja nüüd see käes ongi, et Krista on haige. Ja päriselt haige. Mul on palavik ja valutan igaltpoolt, neelata ei saa ja silmad oleks nagu udu sees. Fun fun fun, just the thing I need right now.

Helistasin poolel koolipäeval isale, et äkki käiks apteegis ja tooks mulle midagi, mis mu valu leevendab, aga tema oli hoopis maal. Ja ütles, et ostis kana, ma võiks teha oma kana-tatra-köögivilja värki. No pagan, ta teadis, et mul kool lõppeb alles kell 6, aga muidugi ütlesin, et ma siis teen ja vastutasuks nõudsin maalt värsket piparmünti.

Kui ma siis koju sain, hakkasin kohe kokkama, sest mul endal tahtis ka pildi juba taskusse visata... 19.30 ja mu toit oli valmis, tegin veel tomati-kurgi salatit ka. Et ka oma kõhtu midagi saada, pidin taluma meeletuid valusid, sest mu neetud kurk on nii valus. Tegelikult ma ei saagi enam aru, mis on valus, kas lümfisõlmed, mandlid või hoopis mingi muu asi.

Mul on teile veel kirjutada oma sünnipäevapidudest, headest ja halbadest üllatustest ja veel mõnest asjast, aga ma teen seda hiljem, sest ma hetkel lihtsalt ei jaksa.

Mõned mõtted, mis täna ülikoolis värskendatud said:
Tervis on see, kui tunned ennast udusulena !
Terves kehas, terve vaim.
Kõik on mõtlemises kinni. Ja nii ongi.
Kui sa pidu paned, teed sa seda tegelikult koos oma järglastega !
Ilu-uni on need tunnid, mis sa magad enne 12 ja ülejäänud aeg on vajalik kehale taastumiseks.
Kui usute palvetesse, palvetage et inimesed leiaksid endas jõu muutuda. Muutes ennast, muudad maailma.

Ja nüüd ootan ma ikka veel oma piparmünditeed ja siis ruttu tuduländi, ma olen kurnatud ja homme on jälle koolipäev.

Sest need mehed on legendid.. Laul.

.. on see võimalik, et alati tabab see horoskoop naelapea pihta !?
Neitsi
esmaspäev
Me kõik teame, et maailm ei ole täiuslik. Inimesed selles maailmas arvavad aga kõigi oma vigade ja puuduste juures, et nad on täiuslikud. Neil pole enamasti vajadust minna sügavamale ja kaugemale, otsida tõde, lugeda ridade vahelt ja näha rohkem. Sinu ellu on segadust külvanud üks silmakirjalik inimene. Nüüd näitab ta oma tõelist palet.

Üks hetk, üks sõna, üks lause.

Kaks osapoolt, kaks arvamust.
Kus tuli sisse viga, mis sai saatuslikuks?
Ammused mahasurutud tunded?
Valestimõistmine ?
Vihastamine?
Mis juhtus?
Ma olen segaduses.
Miks läks kõik nii nagu läks?
Kust sai alguse tüli?
Hea, et ma ei teadnudki, et tüli on majas.
Ma tean oma vigu, aga ma ei teadnud, et need vead on nii rängad.
Aga ma olen kurb.
Ma luban endale hetke olla kurb, sest kõik on kuidagi segamini.
Miski pole enam nii nagu see oli varem.
Kahju on.
Aga ilmselt tunnen vaid mina nii.

Kui ma ennem sain aru, siis nüüd ma enam ei saa aru...
Ausalt ei saa aru.

Tuleb pisar..
teine..
kolmas..
Käib ukseklõps..
Ruttu kuivatan silmad..
Kostub hääl, mida pole kuulnud terve suve..
Küsib, mis juhtus?
Vastus, ei midagi ma olen vist külmetunud, kurk on valus..
Jah just, ma olen külmetunud.
Lihtsalt suurepärane vabandus mu kurbusele.
Ma olen külmetunud.

"The only way to have a friend is to be one." Ralph Waldo Emerson
Ilmselt mina ei olnud piisavalt sõbranna, et väärida sõbrannat. Minu viga.

"Friends are always friends no matter how far you have to travel back in time. If you have memories together, there is always a piece of your friendship inside your heart."
---Kellie O'Connor

Mäletate mu postitust- August, see viimane.

Nüüd on jälle lisandunud paar seda viimast. Täna on viimane neljapäev.
Viimane kolmapäev kui ma olen 20 ja viimane neljapäev, kui kaks minu sõbrannat on Eestis. Mulle ei meeldi sõna viimane. Üldse ei meeldi.

Aga jäänud on 2 päeva minu sünnipäevani. ULME.
Ma olen nii üleskruvitud, sest ma ei suuda ära oodata.
Reedel on üks osa minu sõbrannadest otsustanud teha mulle peo. Uhuuu, ma ei teagi nüüd. Ma kardan, kui aus olla aga samas olen ma nii põnevil- teades neid, siis sealt tuleb midagi pöörast. :D
Ma ootan niii väga seda ja see on juba homme. :)

Laupäeval pean ma oma teiste sõbrannadega väikse istumise. Oh kui mul oleks see suvi vaid veidi rohkem tööd olnud ja mul oleks koht kus pidada, kutsuks ma kõik oma sõbrannad kokku. Aga kahjuks ei ole sõbranna kodu kummist ja ma ei saa sinna kõiki kutsuda. Kerge draama oli selle kohaga üldse, aga kuna ma siiralt ei viitsi mõelda sellele rohkem, siis ära see üritus siiski ei jää. Küll aga on vähenenud minu entusiasm selle suhtes.

Üks mu kursaõde on hetkel Saksamaal ja ütles, et ostis mulle midagi armast, mmm :P
Ootan juba :D

Laupäeval saan ma ühelt sõbralt lilled, kes tuleb vaid minu pärast Tartusse. :) Tähtis tunne on :)

Eile käisin meigikoolitusel, mille ma võitsin. No ma ootasin midagi palju enamat sellest, kuid jah põnev oli. Pärast lobisesin tunnikese sõbrannaga, kes töötab Taskus. Tore oli lobiseda, kuid kahju, et ta see aasta enam minu kursusel ei jätka oma õpinguid. :(

Täna ostis paps mulle kingad, ütles et mulle sünnipäevakingiks. Kui ma nüüd nendega kõndimise ka ära õpiksin oleks nunnu. Ilusad kingad on !:P

Ma ei suuda hetkel siia enam midagi kirjutada. Mu pea valutab juba kolmandat päeva järjest. Ei ole tore olla.

Mis ma öelda oskan kui vaid, andke andeks mu laiskus.

Mitte, et mul poleks aega kirjutada, lihtsalt pigem, ma ei viitsi.
Ega, see mitteviitsimine pole seotud ainult kirjutamisega.. Ma ei viitsi koristada, ma ei iitsi süüa teha, ma ei viitsi süüa, ma lihtsalt EI VIITSI. Jah olengi laiskvorst, mis siis.

Kui ma millalgi siin kirjutasin, mis minuga augustis juhtunud on, unustasin mainida, et elasin üle tormi. Jah 8ndal augustil tabas tervet Eestit torm, mina sattusin sellel ajal just poole koduteepeal olema, kui pilved liikusid kohutava kiirusega ja tulid liiva-kivikeerised. Tuul oli metsikult tugev, murdusid puud ja vihm peksis valusalt ning taevas sähvisid koguaeg välgupoisid. Muidugi tekitas see torm palju kahju, kuid mulle see meeldis. See oli minu jaoks elamus, millest ma sain adrenaliinilaksu mitmeks päevaks. Mmm.

Hiljuti käisin külas oma lemmikutel. Andreas sai 8 kuuseks!:) Tähistasime seda väikese joogi, sauna, seltskonna ja koogiga. Mmmõnus !:P

Hiljuti läksin ka oma emaga tülli. Oeh, ma arvan, et ega ma enne sellest üle ei saagi, kui ma kõik endast välja kirjutan. Aga hetkel, ei taha ma sellele naisele mõelda.

Ja eelmine nädal oli klubimaraton. 3 päeva järjest. Peale teist klubitamist käisin veel tööl ka. Ja õhtul kohe peole. Oijumal, mu jalad olid niiiiiiiiiii valusad.

Üksõhtu käisin sõbraga kinos, vaatamas Palgasõdureid. No pole küll väga mu lemmikfilmiga tegemist, kuid hea film oli. Tekst oli kohati päri hea ja päris mitmelgi korral tuli naeratus me näole. Aga kinos oli jube külm. Mul oli veel terve öö ka kinokülmus sees.

Aga, ma tean, et ma unustasin midagi oma augustist, aga sorry. Ma ei viitsi.

MUSI


Suvi on olnud päris teguderohke ja kindlasti peaksin ma kirjutama mõningatest asjadest, kuid kõigepealt, kirjutan ma põgusalt mis ma juba see kuu korda olen saatnud.

Mulle meeldib öö, mulle meeldib tähistaevas ja täiskuu, mulle meeldib ujumine ja hea seltskond.
Sellel suve öödel olen ma käinud uskumatult palju kordi ujumas. Olen mänginud blondi näkineidu kiirevoolulises Emajões. Pea iga öö liigume me randa, viskame oma riided niiskele rannaliivale ja jookseme mustjasse vette, millel peegelduvad kuu ja tähed.. Öö on hoopis teistsugune, öö on salapärane ja võluv. Ka vesi on suveöödel metsikult soe ja uskumatult hea on ujuda auravas vees, vaadates tähistaevast ja nähes langevat tähte soovida oma südamesoov.. Ilmselt on liiga naiivne päriselt loota, et see täheke seal kaugustes suudab täita mu soovi, kuid uskuma peab. Mina olen andnud endast päris palju, et see soov täituks, kuid minul pole see õnnestunud. Ehk suudavad taevased väed mind natukenegi aidata... Aga ma tunnen end nii vabana, muretuna, õnnelikuna kui ma saan olla öös ja seda nautida.Päris suureks traditsiooniks on meil tüdrukutega saanud ka see, et peale klubitamist viivad meie väsinud jalad meid randa, et teha üks kosutav ujumine.

Sellel kuul käisin ma ka oma sõbra parvsaunaga sõitmas. Uskumatult mõnus öö oli, superlahe seltskond ja kogemus. Pärast kuuma sauna, hüpata Emajõkke oli nii karastav ja mõnus, kuigi jõe keskel olev vool oli metsikult tugev ning kui päästerõngast poleks seal olnud, oleks terve parve seltskond jõudnud mõne minutiga Tartu kesklinna tagasi. Öö möödus kiiresti, sai korduvalt saunatatud ja vette hüpatud, sai grillitud ja ka väike jook sai tehtud, ning juba oligi käes hommik, päikesetõus ning kojuminek.
Rannas olen ma ka käinud. Rannas on selline tunne, nagu see oleks loodud ainult mulle ja mu
sõbrannadele, sest see on tühi. Eks ma saan aru ka. Päike pole enam nii soe, ning vahepeal lausa tuleb kananahk ihule, sest 23 kraadi tundub juba liiga jahe ja eks puhkused ole ka läbi, kuid kahju on. Ma ei taha et suvi lõppeks. Ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha... Ja rannas on sõbraks saanud meil pardid. Kaks emaparti, kellele oleme andnud küpsist. Nad on nii vahvad ja julged ja kui sa neile enam midagi ei anna, siis näksavad sind varbast. Hullud tegelased ikka.

Viljapõllul käisin ka- tee tööd ja näe vaeva, muidu tuleb armastus... Ja armastust, blaahh, seda jama veel kaela vaja eksole. (Ilmselt sellepärast ma vanatüdrukuks jäängi, et ma teen üpris palju tööd. )

Käisin Haanjas sõbranna suvekodu koristamas. Tegime sellised korralikud talgud, kuid ega seal tuleks veel ühed samasugused talgud korraldada. Samal päeval kõndisime ka külavaheteel käes trimmer ja seljas seelikud. Mööduvad autod võisid küll imelikult vaadata, kuid hei, me oleme töökad tsikid ikka ju :). Nägin ka üht meest, kellel oli rohkem kasse kui ma terve elu jooksul näinud olen. See oli täiesti greisi. See oli elav näide minu tulevikust- vaid mina ja mu kassifarm..

Oma tupsununnudel käisin külas. Jah oma lemmik emmel ja poisipõnnil. Tsekkisin ka sõbranna mehe üle, minu heakskiit on olemas. Mees on tore, hea, kena, teeb hästi süüa ja hoiab mu kahte lemmikut. Tean, et nendega on kõik hästi ja mul on nii hea meel, et perekond koos on. Armastan Teid, teate küll kes. :)

Sünnipäeval käisin ka, roosi sain ka, koju sain ka autoga. Sünnipäevadest, kirjutan ma kokkuvõtvalt ka ühe sissekande hiljem.

Klubitamas olen ka käinud, ikka päris palju:). Aga pidu mulle meeldib, tantsimist ma armastan ja nii ongi.

Ühe oma silmarõõmu kaotasin ma ka sellel kuul. Ei ta on elu ja tervise juures, lihtsalt.. Jah. Ta ei
vaja enam mind. Kahju on muidugi. Kurb on ka veidi. Tegelikult minu oma süü, ma poleks pidanud temaga nii kuri olema. Aga ju ma siis varem aru ei saanud, et ta meeldib mulle ka. Heh, eks ta paras Liblikas ole, lendab siin ühe juurest teise juurde..

Täna nägin ma Andukest, kes tegi mu tuju nii heaks. See poisipõnn on superarmas ja tungib mu südamesse iga hetkega aina rohkem. Oeh !:*

Vihastasin oma ema peale ka. Aga ma ei viitsi hetkel temast rääkida. Ma olen ikka veel kuri ta peale.

Hetkel käib tARTuFF, mmm. Mõnus ! Täna on kolmas päev ja ma olen üsna meeldivalt meelestatud. Olen vaadanud ära 6st filmist 3 ja need on olnud väga väga head. Minu arvates on lausa super vaadata mõnusalt augustikuu ööl suurelt ekraanilt filme eriti kui koos on niipalju rahvast ja rahvas elab ühtselt kaasa, kartmata näidata oma emotsioone. Eriti sügavalt on mulle muljet avaldanud eilne film- Lahkumised, mis lihtsalt läks südamesse. Valatud sai nii mõnigi pisar, kuid hinge tuli hea soe tunne.. Õhtu tegi veelgi mõnusamaks Paulig, mis pakkus imemaitsvat kohvi ja isegi süda tehti mu kohvile. See oli nii magus ja hea süda, ehk aitas see kohvisüda natukene kaasa minu enda katkise südame paranemisele... :) Eile peale filmi käisime jälle ujumas ja vaatasime vees sulistades langevaid tähti. Ka täna leiab mind Tartu südalinnast filmi ja kohvi nautimast. Täna vaatan ma Adam'it ja Maapealset taevast. Tunduvad jubehead filmid, ma loodan, et ei pea pettuma :P. Kuid kas ka täna tuleb öine skinny dipping, seda ma hetkel ei tea, kuigi võiks.

Aga hetkel läheb juba kiireks vaja riidesse panna, end inimeseks teha ja termosesse maitsev piparmünditee valmistada ! Kohtumiseni tARTuFFil !!
'
Ahjaa, kurb olen ka tegelikult. Sest mu tüdrukud teevad täna klubi. Nojah, ilusat pidu neile, ma ei peagi alati pidu tegema, kuigi tahaks. Teades neid, saavad nad minutagi suurepäraselt ja ehk veidi pareminigi hakkama..



Täna on juba käes augustikuu, viimane kuu enne kui lõppeb suvi, viimane kuu enne kui saan 21, viimane kuu enne seda kui mu hülgavad paar mu sõbrannat suundudes välismaiseid kiusatusi nautima, viimane kuu enne, kui algab mu viimane kursus.. Päris palju neid "viimaseid" mahtus ainult ühte lausesse.. Võibolla on neid viimaseid veelgi enam, lihtsalt kõik ei hüple kohe mu silmade ette.

Ma pole kirjutanud terve suve, anna andeks, kallis blogi.

Mul oleks kirjutada palju, sest mu sees on selle suvega tekkinud palju palju uusi tundeid segatud vürtsikate seikadega minevikust, aga kuna on suvi, siis ei satu ma väga tihti arvuti taha, või kui isegi satun, siis mul on häbi tunnistada, aga ma mängin.

Tegelikult ei tahtnud ma üldse selles sissekandes tuua totakaid vabandusi või põhjendada miks ma pole kirjutanud- iga asi omal ajal.

Selles sissekandes tahaksin ma avaldada austust oma vanaisale- Leonhardile. 15ndal jaanuaril möödus 10 aastat mu vanaisa surmast, täna aga 85 aastat tema sünnist. Ma igatsen teda ikka vahepeal, ma ei olnudki teda ju niiväga tundma õppinud. Olin ju alles 10ne aastane kui ta suri. Tean, et ta oli olnud vedurijuht, ma tean, et ta hoidis mind. Mäletan, kui käisin temaga raudtee äärsest putkast hommikuti sooja leiba ja saia ostmas. Mäletan, kuidas käisime depoos õlilampi täitmas, selline mitmevärviline lamp oli, siiani alles :). Ma mäletan, et igal pensionipäeval andis ta mulle raha, salaja, et isa ja vanaema ei teaks. Ma mäletan meie tülisid ja ühte kõigesuuremat tüli kui olime kahekesi maal ja karjusime teineteisele et vihkame üksteist. Naabrid tulid juba vaatama, et mis toimub. Tegelikult ei vihanud me ju teineteist, see on lihtsalt sõna mis teeb haiget ja jääb meelde ka- täiuslik haavamise viis. Eks ma mäletan ikka, kui sai koos maatöid tehtud ja kuidas ta mulle peale sauna ikka lonksu õlut andis, kuid üldiselt on säilinud väga vähe mälestusi temast, kuigi ma kasvasin 10 aastat temaga. Oli ju vanaisa see, kes mind lugema, kirjutama, arvutama õpetas. Iga päev mängisime vanaisaga kooli, hommikul tegin võileivad ja morsi ja läksin "kooli", mis asus tema toas. Panime püsti ühe laua ja seal mu koolipäev hakkaski. Päris naljakas, aga noh see oli rutiin mu jaoks ja sellest sain kasu ma ka ju:). Tema ju õpetas mulle rattaga sõitmist ja viitsis oodata kuni ma Miina Härma Gümnaasiumi õuel ringe tegin.

Viimane augustikuu(jah jälle see sõna viimane..), mis vanaisa veel maal oli ja nägi seda maakohta.. Ta tajus vist ära, et tema päevad on loetud.. Igatahes seisis ta käed seljal, mis oli ta lemmikpoos, vaatas metsa poole, tegi sügava hingetõmbe ja lausus nukral häälel " Minu silmad seda kohta enam ei näe..". Sellel hetkel tuli tal ka pisar silma, mille ta kähku käeseljaga minema pühkis.

Sellel hetkel me mõtlesime, et mis hullu juttu see vanamees nüüd ajab, täiesti eluterve mees ju, kuid eks tema teadis paremini mis temaga toimub. Ei läinudki palju kui pidime temaga arsti juurde minema, kurtis valusid ja nagu oleks vett täis, et sees kõik mulksub... Perearst, myass, saatis samatargalt koju tagasi, hunniku rohtudega. Ühel õhtul pidime aga kutsuma kiirabi, kes mu vanaisa haiglasse viis.. Seal turgutati teda, tehti proovid ja asjad... ja selgus, et tal on vähk. Ja tal oligi kopsudes vesi, see pumbati välja. Ega talle operatsiooni enam teha ei saanud, see oli liiga kaugele arenenud ja vanaisal oli südamestimulaator ka, see poleks ka arvatavasti vastu pidanud.

Vanaisa ei teadnudki, mis tal on, ilmselt ta aimas kuid ei arstid ega meie talle seda ei öelnud. Arstid andsid aega, et maksimum neli kuud, kauemaks teda meiega pole... Ja vanaisa võis koju tulla. Ta ju piinles, valus oli näha teda, söök sees ei seisnud, pidevad valud.. Iga päev peale kooli käisin läbi DuNordist, mis asus mu kodu lähedal ja ostsin kuumi pontšikuid vanaisale. Neid ta sõi vahepeal, kuid ega needki kauaks ta kõhtu ei jäänud. Möödusid jõulud ja vanaisa nägi ära aastatuhandevahetuse.. Kuid iga järgnev päev oli samm lähemale surmale, uuesti kogunes vesi ta kopsudesse, enam ta ei liikunud... Kuni 15nda jaanuari varahommikul ta suri. Ta suri täpselt 4 kuu pärast, nagu arstid olid talle andnud. Ta suri minu silme all. Ma usun, et ta lämbus, sest ta viimased häälitsused olid "a...a...a..aaa..." ja enam ta ei hinganud. Isa sulges ta silmad ja nii me siis nutsime seal voodiäärel kolmekesi- isa, vanaema ja mina...

Täna käisime isaga haual- korrastasime seda, ning süütasime küünlad. Ka minu kodus põleb hetkel küünal. Eks inimese olulisusest saad aru alles siis, kui teda enam pole. Aga, kuskil südames on alati Sinu jaoks olemas üks kohake, mis on ainult Sinu, vanaisa. :)

Naljakas, kui sorisin täna vanades piltides märkasin, et enamus pilte on tehtud matustel. Ka minust kui ma olin 4-5 aastane on pildid, kus ma seisan kirstu kõrval. Jubedus väikese lapse jaoks. Aga ma olin väiksena ilus, see on lohutav. Tahaks praegu ka samailus olla. Kuigi hirmutav on see, et minust ongi vaid tehtud pilte matustel. Prrrh.

Pisike mina, mu isa ja vanaisa. Mina, mu vanaema ja vanaema õde

Täna on soritud piisavalt palju mälestustes, nüüd on aeg tulevikule. Täna peab mu kursaõde Maris oma sünnipäeva. Lähengi nüüd ja hakkan end inimeseks tegema. Eks ma kirjutan veel varsti. Ja see varsti on palju lähemal kui üks või kaks kuud. :)

Blondy.

My photo
Tartu, Estonia
Do you ever wonder if we make the moments in our lives or if the moments in our lives make us? (OTH)

Fanclub