Mis need lubadused siis on?
Sattusin ühele materjalile, mis käsitleb Soome filosoofi Georg Henrik von Wrighti vaatenurka lubaduste
kohta. Toon osaliselt selle materjali ka siia.
Lubadus ei ole lausung ega lause ega üldse miski, mida võiks nimetada “keeleliseks” kategooriaks. Samuti pole lubadus akt (tegu) ega suhe lubaduse andja ja lubaduse saaja vahel. Ka oleks väär öelda, et lubadus on teatud liiki kohustus. Ent samas on “lausung”, “lause”, “akt (tegu)”, “suhe” ja “kohustus” kõik vajalikud selleks, et anda rahuldavat käsitlust lubadustest.
Lubadused kuuluvad samasse kategooriasse nagu kokkulepped ja lepingud. Tavakeeles nähtavasti puudub selle kategooria jaoks nimetus- ja pole tarvidust hakata talle siinkohal nime välja mõtlema.
Lubadus ei ole tegu, kuid lubamine või lubaduse andmine ilmselt on inimesele omane tegu.
Tundub, et ei ole võimalik täpselt öelda, kuidas tuleb sõnu kasutada, selleks et tekiks lubadus. Isegi kui sõnu kasutatakse kavatsusega anda lubadus, ei ole see piisav tagatis, et lubadus anti. Sest too, kellele sõnad olid suunatud, ei pruugi adekvaatselt reageerida. Ta võib-olla pole isegi võimeline astuma teise toimijaga lubaja-lubadusevõtja suhtesse.[wright:203]
Ehkki sõnade kasutamine pole iseenesest piisav, et lubamisakt toimuks, on sõnade või märkidekasutamine selle jaoks tarvilik. Lubamine hõlmab “olemuslikult” keele kasutamist. Lubaduste andmine ja võtmine on seepärast võimalik ainult selliste olendite puhul, kes suudavad suhelda üksteisega sümbolite kaudu.[wright:203-204]
Kellel tekkis sügavam huvi lubaduste filosoofia vastu, siis: http://raulpage.org/koolitus/lubadustest.html
Mina ka lubasin siin suure suuga, et jaa, ma hakkan taas blogima... Aga oleks siis ometi vaid aega? Elutempo on selline, et töö ja trenn ja kui kunagi koju jõuab, siis kiire tiir internetis ja voodisse ära. Enam pole niipalju vaba aega et saaks tundide viisi arvuti helendavat ekraani vaadata... Ja kellele ma üldse lubasin seda? Ma kirjutan seda blogi ju enamasti enda pärast... Et korrastada oma mõtteid ja jõuda milleski selgusele.
Ma mõtlesin uusaastaööl, et kõik annavad hoolega lubadusi, mina peaks ka, aga mida ma siis luban endale uueks aastaks? Kas luban, et võtan 10 kg kaalust alla? Teen veel rohkem trenni? Otsin veel teise töö ka lisaks? Käin rohkem pidudel? Lähen tagasi kooli? Kolin teise linna? Loon pere- mees ja laps? Ei, ei, ei. Ma andsin endale vaid ühe lubaduse, et jätan kõik negatiivse vanasse aastasse. Negatiivse all mõtlesin keelatud tundeid, inimesi kes on hoidnud mind aastaid oma ahelates (jah, 2013, astusin sammu, vabanemise teel), valesid, viha pettumust solvumist, mida on minus 24 aastaga tekitanud mu vanaema. Ma olen kõike endaga toimunut kaasas kandud aastast aastasse, kuid see ei ole vein, mis muutub aastatega paremaks... See kõik on nagu käärima läinud moos, mida katab juba hallitus ja muutub iga aastaga järjest halvemaks. No milleks.
Ja uuel aastal...Uuel aastal uue hooga... Jätkame sama, vana looga?
Ei taha!
Lubasin, et olen avatud kõigele uuele- annan endale uusi võimalusi olla õnnelik ja nii iga päev. Ma olen ainus inimene, kes on minuga igavesti. Ainus, kellele saan kindel olla. Ja ainus, kes seda lubadust täita saab, olen ma ise.
Ma lubasin. Ma lubasin endale.
“Go for it, while you can. I know you have it in you. And I can't promise you'll get everything you want, but I can promise nothing will change if you don't try.”
― J.M. Darhower, Sempre
