Esimesed sammud

Mul tunne, nagu kõik asjad kuhjuksid ühte suurde hunnikusse. Ma mattun järjest rohkem ja rohkem kohustuste, nõudmiste, eraelu, tunnete koorma alla. Mul on teha vaja vähemalt 101 asja, kuid ma olen kaotanud oma järje nende tegemisel. Ma peidan oma kohustused vabanduste taha- kord olen ma palavikus, kord mul pea valutab, siis on süda paha, siis mul on kurb tuju, siis ma olen õnnetu, siis on selg valus ja siis ma sain jälle haledalt üle või tekib mingi muu vabandus. Tihtipeale, mind tabavadki need asjad ja kui nad tulevad, siis mitte ühekaupa, vaid ikka korraga ! Aga, need pole nii ületamatud ju. Miks ma peidan end tobedate vabanduste taha. Ülikool pole endan nagu algklass, kus ma jooksin nuttes viimasel hetkel isa juurde ja palusin, et ta aitaks mul ära teha referaadi või teeks minu eest ära selle väga raske kodutöö. Ma ei saa enam loota teistele, ma olen täiskasvanu ja pean ise hakkama saama. Ma olen terve elu olnud selline iseseisvam plika, teinud kõike ise, käinud tööl, elanud terved suved üksinda ja saanud väga hästi endaga hakkama. Pole probleemi. Kuid viimasel ajal tunnen, kuidas ma enam ei jaksa olla iseseisev, hakkaja. Tahaks olla laps ja et kõik teeksid mulle kõik ette-taha ära, või vähemalt aitaksid mind ! Mul lihtsalt puudub piisav motivatsioon, mille nimel neid asju teha ja sellepärast lihtsalt lasen neil koguneda ühte hunnikusse. See kuhi mu õlgadel muudkui kasvab ja kasvab ja kasvab.. Ma tunnen, kuidas see mind sammhaaval hävitab. Ja muudab mind nõrgaks, ning jõuetuks, muudab mind allaandjaks.

Tegelikult olen ma üpris suur viriseja. Ma mõtlen asjad enda jaoks palju hullemaks ja keeldun kategooriliselt neid tegemast. Küll ma olen nii saamatu ! Aga lõpuks ma teen need asjad ära. Ilmselt on südametunnistus see, mis ei luba asju lihtsalt niisama jätta, ma teen nad ära kasvõi viimasel ööl ja ma ei maga tundigi enne tähtaega, kuid tehtud see asi saab. Ma vajan oma tuttavate tuge, kes kinnitaksid mulle, et ma saan hakkama ! Ja ma saangi hakkama, küll suure virina ja halaga ning piisavalt suure toetusega, kuid hakkama saan ! Ma lihtsalt ei usu piisavalt endasse, kuid aitäh teile, kes te usute !

Kuid täna mõtlesin, et aitab naljast ! Ma võtsin end kokku ja panin kiirelt google'i otsingusse paar sõna ja leidsin mõned raamatud. Enne raamatukokku jõudmist, oli paanika mu kadunud raamatukogukaardiga ! No mittekuskil ei ole. Pöörasin terve elamise tagurpidi ja kus oli kaardike !? Ei olnud laua peal ega laua all, põrandal polnud, voodiall ka mitte vaid hoopis mu voodi ! Mis ta seal tegi? No ausalt, ma ei taha ise ka teada. Kaart leitud, tormasin raamatukokku, ning kirjutasin sedelid raamatutele, mida sooviksin tellida hoidlast. Kui need vormistatud, hakkasin raamatukogu saale läbi tuustima. Kujutate ette, blondiin eksis peaaegu, et ära raamatukokku ! Ülikooli raamatukogu on ikka nii suur ja keerulisi käike täis. Kõndisin vähemalt kolm korda läbi raamatukogu kolmanda korruse saalid, kuid kätte ma sain need raamatud, mida ma tahtsin ! Selle aja peale olid ka mu raamatud hoidlast kohale jõudnud. Laenutasin ära terve suure kuhja raamatuid, kuid ma ausalt ei tea, kas neist on abi mu seminaritöö kirjutamisel või mitte.

Koju jõudsin umbes 9 ajal. Kiirelt tass teed ja kohe msni lobisema ja kurtma oma raskest avastusretkest raamatukogus. Merlen ütles ka, et vist tuleb maailmalõpp, sest Krista on raamatukogus ! No päris tõsi tegelikult, sest ega igapäev mu msni nimes just sõna raamatukogu. Ütlesin Merlenilegi, et tean, mul endal oli ka päris creepy tunne, kui kirjutasin nimesse, et olen raamatukogus...

Homse päeva veedan ma ka aga raamatukogus. TÜ raamatukogu on ju nii super koht aja veetmiseks/ viitmiseks. Kuid tegelikult on sellel hoopis sügavam tähendus, nimelt on homme TÜ avatud uste päev ja ma lähen sinna esindama oma eriala. Abituriendid ei pruugi ju teada kui vahva eriala on KELA (Koolieelse lasteasutuse õpetaja - päris uhke nimi eks !? ;P ) ja minu ülesandeks ongi see neile homme selgeks teha. Mul pole veel valmis mõeldud, mis saab selga/jalga/soenguga/meigiga.. Aga eks hommikul kiirustades tulevad kõige leidlikumad mõtted ! Lugesin avatud uste päevakava ja tundub et tuleb põnev päev ! Kohal on ALO - TV ja palju tuntuid tegelasi, on mängud ja asjad ning muidugi põnevad inimesed ! Ma küll kardan, kuid ma nii ootan homset päeva ! See pisike üritus tirib välja mind argipäeva rutiinist.

Nüüd aga läheb Krista pessu, teeb võibolla pähe patsid, teeb õhtuse teetassi võtab raamatu ja liigub voodisse. Hell yeah, täna vist ei kõigutagi arvutimängud Kristat unemaale. :)

Väike foobia workshop. (Lihtsalt vaata, naerda võid ka.)

Ja õhtulaul: Lihtsalt pead kuulama ! ;)