Jah ma olen katki. Jälle. Olen purunenud tuhandeks pusletükiks. Olete kunagi sellist puslet kokku pannud? On raske, eksole? Kohe kindlasti on ära kadunud ka mingi asendamatu tükike. Minu puslest on puudu kohe päris mitmed tükid, mis on lootusetult kadunud... Ilmselt olin ma see aasta jälle paha laps ja päkapikud otsustasid minult hoopis asju võtta, toomise asemel. Neil ka ikka ju masu...

Sisimas ma tean, mis minu katkise tunde tekitas, kuid sellest avalikult rääkida ma ei taha. Asi ei ole enam usaldamises või mitteusaldamises.. Asi on selles, et ma ei taha inimestele ajudele käia... Ma ei taha neid koormata oma pidevate murede ja emotsioonidetulvaga. Neil on oma elu, omad mured, omad rõõmud- ei ole mind neile koormaks enam vaja.. Ja olgem ausad, mõnikord on lihtsalt targem vait olla, ennetamaks seda, et su sõnad sinu vastu pööratakse ja sinu eest otsustama hakatakse. See on minupoolne panus võimalike kuulujuttude vähendamiseks, kuid inimeste fantaasia on piiritu, seega tekkimata nad ei jää.


Kõik asjad kuhjuvad- tööd, tunded, mured, kohustused, minevik, olevik, tulevik. See kõik kuhjub ja matab mu enda alla, nagu Monika mattis kõik teed ja majad lumme. Ma olen totally lost omadega. Kes mind leiab, kes mind päästab- see on küsimus.

Ah, põrgusse kõik.

Sunlounger - Lost (Chill)

Neitsi 23. august - 23. september
Kas tammud nõiaringis? Või on see hoopis spiraal? Seal on suur vahe. Ring viib sind tagasi sinna, kust sa alustasid. Spiraal viib sind alla või üles. Sinu praegune olukord ei ole lootusetu. See on vägagi lootusrikas. Pead vaid tuvastama, kas liigud alla või üles. Ja siis kas suunda muutma või veelgi kiiremini edasi liikuma.
(www.kroonika.ee)

Ja täpselt niimoodi ma ennast tunnengi, ma juba varem ka olen kirjutanud, et koos oma käskude ja keeldudega tunnen end kui nõiaringis olevana. Kui spiraali peale ma ise polegi tulnud ja kui nüüd mõelda, siis tundub see veel rohkem mind kirjeldavana. Ma üritan ju minna ikka ülespoole, kuid libisen alati alguspunktist allapoole. Ja nii ongi. Igas asjas, igal pool, igal ajahetkel, iga inimesega. Kuna keegi seal Kroonikas teab ilmselgelt mu hingeelu vägagi täpselt, siis ma üritan teda kuulda võtta ning suunda muuta ja ikka ülespoole vaadata, liikuda.. Aga lihtsalt. Ma ei viitsi jälle pettuda.. Seda enam, et ma kardan kõrgust.

Kool on läbi, eksamid ka... Nüüd on mingeid pudinaid veel teha, kui vaid viitsimist oleks !

Aga jõulud on ukse taga ja peod ka..
Reede.
Mu kalli sõbranna sünnipäev ja christmasexdream, oh well. Sünnipäev oli tore, mulle meeldis :P Aga pidu, sellest ma lähemalt rääkida ei tahagi, mis kõik Neiu K. korda saatis jääb sinna autopoodi ja kõik. Kunagi hommikul sain peolt koju ja täitsa ukseette kohe autoga. Üks võõras poiss viskas mind ja mu sõbrannat koju ära, kuigi me elame absoluutselt erinevates kohtades. Mul on nii hea meel, et on nii häid inimesi ja täiesti siiralt. Ilmselt muidu ma oleks surnuks külmunud, seelikuga ja paljaste säärtega oli päris jahe.. Sukapüksid otsustasin ma keset peoplatsi ju jalast võtta... Miks ma seda tegin, ei tea !:D

Laupäev.
Peale kahte tundi iluund ärkasin ma üles, sest mu süda peksis nagu klopiks vana tolmust vaipa. Mis värk oli, seda ma ei tea siiani. Terve päev otsa ma naersin enda üle ja olin surmkindel, et kaine see neiu veel ei ole. Aga kuna kell oli halastamatu, siis oli aeg minna õhtuks asju ostma. Ostmisega läks nii kaua ja söögitegemisega läks kiireks. Nimelt sellel päeval oli meie jõulupidu. Mina ja Maiki olime määratud kokkadeks ja kõik kiitsid meid ! Jeeei !:D Maiki tegi superhea ahjuprae ning mina tegin magustoidu. Magustoiduks oli üks kook, millest minu firmaroog, sest mulle tõesti maitses see kook, kuigi ma väga magusasõber pole !:P See oli üks väga tore õhtu, sai nalja, naeru, tõsisemaid jutte, saladuste jutte, head süüa, head juua ja üleüldse oli hea õhtu. Mu ümber on head inimesed, hingele teevad head(:

Pühapäev.
Jõulud on aeg kus pöörame natuke rohkem tähelepanu neile, kellel on vähem kui meil endil. Alati räägitakse, et muretseme loomade pärast.. Ma armastan loomi ja muretsen nende pärast, kuid ma arvan, et ka inimesi ei tohiks ära unustada.. Seega lähen mina täna vabatahtlikuna toidupanga üritusele, mille mõte on et inimesed annetaksid toiduaineid vaestele, puudust kannatavatele inimestele/peredele. See on minupoolne pisike heategu..


Aga nüüd minek ! Soeng peas, viisakad riided seljas, vaim valmis, tuju superhea- pühapäev, siit ma tulen :)

Kiire, kiire, kiire. Koguaeg on nii kiire, kukuvad tähtajad, sess on täies hoos, haigus murrab ja väsimus ka. Blogi on olnud seega üks viimastest kohtadest kuhu ma jõudnud olen.. Kuigi väsimus on see nädal olnud suur ja stressirohke, on nädalavahetus minu jaoks see aeg, kui ma saan end välja elada. Ma ei pea sellejaoks midagi tarbima, et end vabalt tunda ja tantsida nii, nagu keegi ei vaataks...


Tõsi reedesel peol mekkisin ma natuke veini ja laupäev möödus Katiga, vanade heade aegade mälestuseks võtsime sõbrannaga seltsi Kati. Ma ei olnud aga üldse sellises konditsioonis, millesse ma jõuda tahtsin, kuid... Vahet pole, ma nautisin oma lemmikpidu ja tegin endale häbi ka kohe kindlasti.. :D Täna oli SiniMustValge pidu ja see oli super. Ma lihtsalt jumaldan eesti muusikat ja ma võin ausalt öelda, et ma ei suutnud peo ajal paigal püsida paari minutitki. Igal laul oli aina parem, iga viis oli aina haaravam, iga sõna oli aina hinge paitavam. Ühesõnaga ma arrrrrmastan pidu, ma armastan tantsida ja segast ajada, ma armastan oma sõpru. Ma armastan Elu. Klubis oli palju tuttavad ja nemad tegid selle peo veelgi paremaks. Üks osa seltskonnast pudenes minema juba varakult, mina aga ei suutnud oma lemmikpeolt niivara lahkuda, seega tegin kallid neiele ära.. Nemad läksid oma teed ja mina suundusin otsima oma teisi neide, leidsin nad ilusti üles ja tants kestis peo lõpuni... Pidu sai läbi juba kell neli, kuid oleks tahtnud, et see kestaks veel ja veel ja veel...

Kuid mis saab peale pidu? Kes läheb kuhu ja kellega? Mis on õige ja mis on vale. Mina näiteks läksin sõbrannade ja klubituttavatega Suudlevatesse Tudengitesse. Jõime sooja teed.. See oli kella 5 tee, noh nagu inglastel on... Ainult et meil oli see varahommikul. Istusime seal kella 6ni hommikul, seejärel läksime lumesajust varahommikut nautima... Kuid pakkumisi võib tulla igasuguseid. Sa tead, et need pakkumised on tagamõttega, kuid siiski äkki nõustud sellega, kuna kodu on viimane koht kuhu pühapäevahommikul minna. Sa tead et sa tegelikult ei tahaks ju, kuid sind sunnitakse. Sulle käiakse peale nagu need tüütud telefonitegelased, kes helistavad sulle ja hakkavad oma ajakirju või kurat teab mida pähe määrima. Kas annad alla? Kas nõustud, kuigi see on vastuolus sinu põhimõtetega? Kas nõustud, et valmistada kellelegi head meelt või et mitte pettumust valmistada? Kas reedad iseenda- ühe vale liigutusega, ühe vale hingetõmbega, ühe peo, ühe inimese, ühe asja, ühe aine, ühe tunde, ühe kogemuse pärast? Kas valid õige asemel vale.. Ja kui valid selle vale tuues vabanduseks täiesti absurdseid asju, siis ole üksinda oma vales. Ära tõmba või sunni sinna sisse kukkuma oma lähedasi..

Tegelikult, kes olen mina, et tulen moraalitsema või oma arvamust avaldama. Lihtsalt, iga teoga kaasneb midagi. Kas teed kellegi rõõmsaks, kellegi kurvaks või rikud kellegi elu täiesti ära. Ükskord läheb hästi, kuid sa kunagi ei tea, kuidas asjad võivad minna. Mina ei takista, ma ei keela, see on sinu enda elu. Keelatud asjad on ju alati põnevad ja huvitavad, lausa kisuvad end puudutama. Ahvatlevad sind. Eks me kõik oleme valel pool käinud, ka mina olen, kuid pead olema piisavalt tark, et mitte sinna jääda. Mina ei ole sinna jäänud ja ega mind enam sinna miski ei tõmba ka. Kuid on neid, kes nii kergelt sealt enam tagasi ei saa. Noored inimesed, hävivad iseenda valedes valikutes....
/.../

Ühe sammu kaugusel valest- valest teest, valest seltskonnast, valest ajast, valest kohast, valest teost. Ela, proovi, katseta, kuid ole tark.
/.../

Ah aitab kah, ma ei viitsi enam. Istun köögis, tee saab otsa, läpaka aku on kohe kohe tühi, ma ei tunne enam oma varbaid, seega on aeg sooja teki alla pugeda. Praegu tahaks nii väga pugeda kellegi kaissu ja saada tema tugevatest sünamelöökidest peapõrutuse.

Juba hiljemalt 2 tunni pärast tõuseb neiu Krista üles ja hakkab õppima. Statistika ja andmeanalüüs ei tee ise oma eksamit ära, üks õnnetu blondiin peab sellega hakkama saama. Hetkel kustutan tule ja sulen toaukse, nagu jätan ka pilkasesse pimedusse ja lukustatud ukse taha valed inimesed, tunded, mõtted, teod, teed.

Vana, kuid endiselt super:

Usu endasse. Ja usu, et praegusesse situatsiooni ei ole sa jõudnud juhuslikult. Ükskõik, kui problemaatiline see olukord ka ei oleks, sellesse on peidetud võimalus. Keskendu sellele, mis on positiivne ja võimalik. Jah, see on väljakutse. Aga see oled ju sina! Sa suudad teha seda, mida on vaja teha. Kui pihta hakkad, näed, et see läheb üllatavalt libedalt! (www.kroonika.ee)


Just seda mul tegelikult vaja ongi. Natuke usku iseendasse, natuke usku teistesse inimesse, natuke usku saatusesse ja veel natuke usku iseendasse. Mu ümber on inimesed kes usuvad minusse, nad toetavad mind ja sunnivad mind ennast ka uskuma. Ilmselt ma peaksin neid kuulda võtma... Ma tahan endas üles leida selle sihikindla neiu, kes kunagi uskus endasse, ta viis alati lõpule kõik asjad mis ta alustas. Ta ei kartnud hävida, ta ei kartnud haiget saada, ta elas elu rõõmsalt ja naeratas koguaeg. Ta süda oli siiras, täis lapselikku puhtust. See neiu oli täiesti armastusväärne. Teda austati, teda hinnati, temast hooliti sama palju kui ta hoolis kõigist enda lähedastest. Ma tahan olla õnnelik, tahan kooliga asjad korda saada. Ma tahan jälle palju asju, kuid kui ma usun, siis saan ma nendega ka ilmselt hakkama, kui ma vaid veidikene pingutan ja säilitan lootuse.

Pealegi on praegu talv. Nii mõnus on vaadata kuidas langevad pimedas öös valged helkivad lumehelbed.. Kuidas päike sillerdab lumel, mis krudiseb vahvalt jalgade all. Kuidas kilkavad lapsed, kes kelgutavad rõõmsalt.. Talv on ilus. Lumi on ilus. Jää on ilus. Tuleb see ilu lihtsalt leida, mina olen selle leidnud.. Muidugi teeb hinge natuke nukraks see, et mõnus oleks ju kellegi kaisus soojas olla, juua head teed või kakaod, viibida hubaselt küünlavalgel toas ja kuulata head muusikat või vaadata head filmi.. Mõnus oleks ka kõndida käsikäes lumesajusel ööl või päikselisel pühapäevahommikul... See kõik tekitab igatsuse soojuse, helluse, armastuse järgi.. Kuigi minul seda hetkel ei ole.. Minul pole oma erilist inimest, kes külvaks mind üle soojuse ja hoolitsusega... Kuid küll ta tuleb, loodetavasti. Ma loodan, loodan, loodan...

Täna või õigemini juba eile hakkas jõuluaeg. Oli esimene advent.. Mina süütasin ühe küünla asemel koguni 5 küünalt. Nad täitsid mu toa oma soojusega ja mõnusa valgusega ja hingel oli hea. Seltsiks Jääaeg 2, tass kuuma kakaoga ja mandariinid-apelsinid ning ei saa mainimata jätta, et oli ka tore vestluskaaslane, küll virtuaalsel kujul, kuid siiski väga vahva tegelane.. Ühesõnaga selline jõulurahu tunne puges hinge küll. Oleks tahtnud ka linna minna, advendiaja algust nautima, kuid ei olnud jaksu inimesi kokku hakata ajama ja ka ise oli mõnus sooja teki sees olla.. Küll jõuab :)

Ja viimaseks, kuid mitte vähemtähtsaks pisikeseks mõtteks on üks mu sõbranna. Ta on hetkel kaugel kaugel, välistudeng.. Ta on väga vahva tegelane. Tema on see kes tirib mu maapeale, kui ma olen otsustanud lendlema minna ja langevarju või vähemalt vihmavarju koju unustanud... Tema süstib positiivsust ja lootust minusse. Ta usub minusse ja ta hindab mind ja kuulab nurisemata mu hala. Mina hindan teda ka. Ta on tore, ta on hea ja mul on vedanud et ma teda tean. Ta ütles täna mulle ühe megaarmsa lause: Mellu: " Tead. Ma tean, et me ei suhelnud nii näost näkku eestis olles aga ma tõesti igatsen su nägu. ". Ka mina igatsen seda neiut. Täna oli see neiu natuke katki ja sassis ja ma tahtsin teda kuidagigi aidata. Ilmselt see mul niivõrd ei õnnestunud, kuid ma tahan lihtsalt öelda, et Sa oled kallis !:) Sa oled üks enese- ja sihikindlamaid neiusid keda ma tean. Sa saad hakkama kõigega, mida sa vähegi ette ei võtaks. Sul läheb kõik hästi, minu usun Sinusse ja ma tean, et Sa ise usud ka. Lihtsalt tulevikku vaatamine on see, mis lööb meil kõigil hetkeks pinna jalgade alt kõikuma.. Musi oled. :*

Btw, mäletad ? :D





Räägitakse, et lastele ei tohi öelda käske või keelde stiilis "Ära tee seda", "Ära tee toda", "Ei tohi" jne , vaid tuleb öelda seda jaatavalt. Kui sa nii ütled, siis laps saab küll aru, et ilmselt ta teeb midagi valesti, kuid mida, see jääb selgusetuks. Jaatavalt mõistab aga laps seda paremini ja tal ei teki negatiivset kogemust.


Ka mina sean endale pidevalt asju mida ei tohi või ei tohiks öelda ja teha.
Tänase päeva not to to list on selline:
  1. Ära mõtle üle.
  2. Ära hakka jälle lootma. Keegi pole põhjust andnud lootusteks, niiet back down, bitch.
  3. Ära raiska mõttetult oma väärtuslikku aega.
  4. Ära ole enda vastu ebaõiglane.
  5. Ära lase teistel endaga halvasti käituda.
  6. Ära unista asjadest/inimestest/kohtadest, millest ei tohi.
  7. Ära lükka asju edasi homsesse.
  8. Ära ! Ära ! ÄRA !
Koguaeg on ainult üks enesekeelamine, stiilis ÄRA. Ja mida see mulle annab ? Mittemidagi. Ma ei muutu. Ma hakkan unistama, lootma, kuigi põhjust ei ole. (punkt nr 2 ja nr 6) Mul on küll hea olla, aga miski keelab mind. See on see sisemine ÄRA.(punkt nr 8) See on nagu kaitserefleks, et mitte haiget saada. Kuid see haiget saamisest hoidumine tekitab veel enam haiget või segadust. Sellega ma kohtlen ennast ebaõiglaselt (punkt nr 4).Kui mina kohtlen end ebaõiglaselt ja halvasti, olen enda vastu karm ja ei austa ennast siis miks peaksid seda teised tegema ? (punkt nr 5). Ja siis ma haletsen ennast, olen kurb ja lihtsalt raiskan oma aega (punkt nr 3) ning lükkan tähtsaid ja vähem tähtsaid asju järgmisesse päeva(punkt nr 7), lootuses et siis on midagi muutunud ja ma actually võtan ennast käsile. Kogu see kammajaaa sunnib mind tahestahtmata asju liiga palju üle mõtlema (punkt nr1) ja ma lõpetan koos oma peavaluga voodis. Tõmban teki üle pea, rändan vahvasse tuduländi, kus mu mured mind ei piina.

Aga ma olen rikkunud tervet oma päeva not to do listis olevaid reegleid. See on nagu nõiaring, sellest pole pääsu. Miski ei muutu kui ma ei muutu iseenda suhtumist. Äkki peaksin ka mina üritama oma keelud sõnastama positiivsemalt ? Maailmas on niigi palju negatiivsust väike killuke positiivsust ei tee paha. Palju positiivsem oleks ju öelda nt Käitu endaga õiglaselt või Kasuta oma väärtuslikku aega ratsionaalselt... Kui üritaksin sõnastada oma käsud, keelud, reeglid jaatavalt, kas siis need toimiksid ka positiivselt? Tooksid õnne minu juurde, mu padja alla, mu mantli taskusse, mu käekotti, mu hinge ja südame sisse? Peaks proovima? Kaotada pole ju midagi. :)

Tegelikult pole ma üldse nii meeleheitel ja masendusse langenud neiu. Lihtsalt vahepeal on õhtu aeg kui hakkan mõtlema ja unistama ja iseendas pettuma. Ma leian viimasel ajal jälle päris palju positiivsust ja päikest enda ümber. Tore on see taas üles leida, kuna mingi hetk oli see rändama läinud..

Hetkel soovin ma niipalju asju... Ma tahan et mind märgatakse, minust hoolitakse, mind armastatakse, minust tuntakse puudust.Ma tahan, ma tahan, ma tahan. Aga? Ma kardan jälle pettuda. Ma kardan haiget saada. Ma kardan. Ma kardan. Ma kardan.

Mis selle vastu aitab? Kaks sõna: Ära siis.








Minu jutt siis juba tänaseks seminariks. Natuke lonkav, natuke lohisev, natuke kohendamist vajav. Kuid mul hetkel pole rohkem aega sellega tegeleda, nimelt on vaja joonistama hakata.

Tähepoiss Kaspar


Seitsme maa ja mere taga on üks salapärane koht, mida kõik lapsed teavad Tähestikumaana. Seal maal elavad vahvad ja lõbusad tähed, kes kõik tahavad lastega väga väga mängida. Peale mängimise armastavad need tähelapsed laulda, lugeda, lugusid jutustada ja pilte joonistada. Iga päev tuleb Tähestikumaalt laste juurde üks tähelaps ja räägib lastele ühe salapärase loo. Kuid milline täht ta on, selle jätab ta lastele mõistatamiseks. Milline täht küll täna meile külla tuleb?


Juba sammubki mööda konarlikku teed, hoogsal sammul, üks rõõmus tähepoiss. Tähepoiss tõstab kõndides korraga üles nii käe kui ka jala. „Minu nimi on Kaspar!” tutvustab end tähepoiss kavala naeratusega näol ja lisab: „ Kuid teie, kallid sõbrad võite mind ka Kassuks kutsuda !” „Ma räägin teile kõigepealt natukene endast ja siis tahan ma teile rääkida ühe vahva loo” kilkab Kaspar. „Mulle meeldib väga palju kenades kohtades kõndimas käia ja kallistada meeldib mulle ka kõiki” kõneleb Kaspar. Ta kiitleb, et temal on kodus üks vahva lemmikloom, kes on väga väga eriline. Tema lemmikloom on kollane kilpkonn Kilbert. Kilbert on väga kena kilpkonn, kuid natukene kentsakas. Kilbertile meeldib keksu mängida ja kõrvitsat süüa. Kasparile kõrvits väga ei meeldi, tema armastab kaalikat, kapsast ja kirsse krõmpsutada. „Mul on üks parim sõber ka ! Tema nimi on Kati. Ta on väga kena ja krapsakas tüdruk!” ütleb Kassu ja lisab, et oma sõpradest ta meile täna rääkida tahabki !


Kaspari jutt: Kaspar kõndis kolmapäeval koos Katiga koolist koju. Kaspar kutsus Kati Kilbertile külla, kuna Kilbert kavatses küpsetada koheva, kuid krõbeda kirssidega kaunistatud koogi. Kati kiitles kenast koolipäevast, kuidas koos kaunite kassipoegadega, kiirete kutsikatega kooliõues keksu keksiti. Ka Kaspar käis kolmapäeval koolis, kuid Kaspar käis kuulamas kuldnokkade kelmikat Kevadkontserti. Koos kõnniti kuusikus, kaasikus, korra käidi ka kose kõrval kõrgendikul koogile kirsse korjamas. Klassikaaslased kõnelesid kiirest koolipäevast kuni Kassu koduni. Kohe kuulis Kaspar köögist Kilberti kurba kisa. Kaspar koos Katiga kihutas kööki, kus küsis Kilbertilt kohkunult kisa kohta. Kilbert kurtis Kassule kuidas kuuma kakaoga kätt kõrvetas. Kaspar kurvastas korraks koos Kilbertiga, kuid krahmas kähku külmkapist külma kapsalehe kattes kõrvetatud käe. Kilbert kallistas kergendatult Kasparit. Kilbert küpsetas kallitele kaaslastele krõbeda küpsete kirssidega kaunistatud koogi. Kolmekesi koos krõbistati kooki, keedeti kuuma kakaod, kõneleti koolijutte, kiruti külajutte, koristati kööki, kuid kuulati ka käo kõlavat kukkumist, kaunis kaasikus.


Krista,

17.11.2010

Natuke aega tagasi käisin ma korra jalutamas. Ei ma ei lonkinud niisama tühja, vaid mu jalutamine oli eesmärgistatud. Ja väljas sadas vihma. Koju sain olin ma läbimärg, ainsad kohad mis kuivad olid, olid mu jalad, sest need olid peidetud punastesse kummikutesse . Ma hakkasin mõtlema.. (jah, ka mina mõtlen vahepeal) et, miks sajab vihma. Ma ju tean, et tegelikult toimuvad seal kõrgel mingid protsessid ja midagi aurustub ja midagi kondenseerub ja midagi kukub tänu Maa külgetõmbejõule alla... Kuid äkki on seekord Taevas hoopis kurb? Äkki tal on samasugune halamise ja nukrutsemise tuju nagu mul? Äkki ta nutab sama suuri krokodillipisaraid nagu mina... Ja nii ma siis jalutasin ja mõtlesin, ning mulle meenus luuletus, mille ma aastaid tagasi kirjutasin. See on ka Taeva pisaratest ja natuke ka teistest asjadest. Natuke algeline, natukene lohisev... Aga inglise keel pole mu emakeel ja ma ei ole luuletaja ka, niiet ehk õnnestub välja vabandada :)


Tears of the Sky

Just stop and listen to the rain

Can you feel the hidden pain?

These are tears of the Sky

Don’t you know the place up there high?


These tears come from the bad,

The people are doing or done had.

From all the anger in this world,

Evilness, jealousy or just a mean word


People are malicious and they don’t care,

That’s why the Sky is crying today.

We would make a change if we’d only try,

Believe us- it’s not hard just to care.


He tries to help us, but nobody is listening,

It’s sad that people are too selfish to care.

He has learned that no good word can help no more,

He pays back, hurts us and makes us suffering.


Sky takes all this badness into himself,

He is ready to listen, to forgive and help.

If you would reach your hand towards him

He’d help you and saves you from this crap.


If you’d take the time and will,

To say I’m sorry, I’m still caring.

You won’t be anymore in pains and ill,

And the Sky won’t let a tear go falling.


He would be happy and smiling,

Because He saved these lost souls.

20. 01. 2007



Veel viimased mõnikümmend minutit on mardilaupäev ja mul on hea meel, et leidub inimesi, kes hoiavad elus traditsioone. Nad tõmbavad selga oma kõige koledamad riided ja jooksevad läbi selle jäise vihma ühe ukse tagant teise, kolmanda ja neljanda taha. No on alles viitsimist. Isegi mäkk draivinni jõudsid nad ja hakkasid laulma. Kas nad ka endale burgeri välja laulsid, seda ei tea.

Ilmselt oleks ka mina tahtnud täna santima minna ja viljaõnne ja muud õnne jagada, kuid minu koolipäev kestis 10-22. Ah, et miks 12tunnine koolipäev... Noh, rühmatööd on toredad asjad, ütleme nii.
Praegu tuigun siin arvuti taga, seltsiks veel köitmata raamat, mille tähtaeg on homme (See sama tore rühmatöö, mille jaoks kõik oma initsiatiivi üles näitavad) ja analüüs, mille tähtaeg kukub 00:00.. Kohvivesi kees just ära ja ega ma teile ka rohkem midagi kirjutada ei viitsi. Ütlen vaid, et ma olen väsinud, jõuetu ja mul on megakülm.


Jah, ka praegu sajab lund. Öeldakse, et esimene lumi sulab alati ära. Sama moodi nagu kaob esimene armastus. Kas kaovad kõik esimesed asjad? Kas saame luua veel võrdluse veel mõne esimese korra, kogemuse, tunde, olukorra, inimese kadumisega ? Kas kaob esimene viha? Kas kaob esimene valu? Kas kaob esimene sõber? Vaatan aknast välja, peas on kõik muud mõtted peale koolitöö. Ma tahan eemale.. Ma tahan põgeneda.. Ei, mitte kaugele.. Täiesti piisaks sellest kui saaksin põgeneda mõne inimese kaissu, kes hoolib minust.. Lumesajune öö ja pokaal punase veiniga toob pähe ikka igasuguseid mõtteid, eksole..


Majade ning puuriitade katused on kaetud juba lumega, lumehelbed sätendavad taevas, kuid maapind on veel räpane. Räpane nagu mõnede inimeste mõtted, teod, südametunnistus,
minevik. Räpane, kalk, ükskõikne, enesekeskne. Must porine maapind kiirgab vastu patte ja aastatega kogunenud kannatusi, kogemusi. Sa astud ühe sammu ja libastud.. See sopp Su jalge all on nii sitke ja sunnib Sind libisema.. Ta määrib Su peokingad ja sügissaapad.. Kui peaksid sellest sopas kaotama tasakaalu, määrib ta Su riided. Ta jätab Sulle märgi külge ning kõik näevad ja teavad seda. Keegi ei suhtu enam Sinusse nii nagu suhtuti enne, inimesed naeravad Su üle, tunnevad Sulle kaasa, häbenevad Sind või üritavad Sind iga hinna eest vältida..Sa oled räpane. Sul on küljes plekk, mis jälitab Sind, ta on alati Sinuga, Sa ei pääse sellest...

Oh kataks juba ometi säravvalge lumi selle räpasuse. Et alustada uuelt puhtalt puutumata lehelt. Mälestustesse jääb ikka see väike räpasuseplekk ja kahetsus. Aga, see on Elu. Ja päriselt ka tahaks juba astuda pehmel koheval lumevaibal :)


Leidsin taas üles oma kausta nn luuletustega..Mälestustes sobramine on palju huvitavam kui tegeleda keskkonna hariduses tunnikonspektide analüüsiga.. Igastahes aastal 2006 kirjutas neiu Krista niimoodi:


Kõik tänavalambid võivad ju kustuda
ja sünged pilved kõik täiskuukiired varjata..
Valge kohev lumi peita võib kõik räpased plekid

ja vihm pesta võib kõik tolmused teed..

Raju tuul rebida võib puudelt kõik lehed
ja sõda naistelt võtta võib armastatud mehed..
Pastakas võib lakata kirjutamast
ja südagi ehk lakata võib löömast..
Näo katta võivad valusad igatsusepisarad
ja silmad- need võivad olla nõnda iharad..
Aeg kõik haavad võib ju parandada
ja mälestused halvad-valusad kõik kustutada..
Kuid minu tundeid- mõtteid nõnda siiraid,
ei peita, unustada ega kustutada mittemiski suuda..
Ei armastust, ei viha ega valu
ära pese ükski vihmapiisk..
Mitte ükski pisar ei puhtaks pese mõistust..
ega kustuta sind minu südamest…

4.12.06

Nelly- Just A Dream

How like a winter hath my absence been
From thee, the pleasure of the fleeting year!
What freezings have I felt, what dark days seen!
What old December's bareness everywhere!
~William Shakespeare, "Sonnet XCVII"

Ja nii on.

Kõik asjad, mida ma puudutan, lakkavad töötamast.
Mu rüperaalilt lendavad nupud, nagu sügisel langevad puudelt lehed, kui ma puudutan neid oma sõrmedega..
Akulaadija juhe läheb kärssama..
Telefonil kaob ühendus ekraani ja numbriklahvide vahel...
Üleüldse lakkab tehnika töötamast nagu mu elektriline hambahari või küüneviil.
Kõik asjad, mida ma puudutan, kaovad.
Jah, haihtuvad õhku nagu säraküünlast lendlevad sädemed.
Kaovad mu riided, kontoritarbed, ehted, meigiasjad, raamatud, kooliasjad..
Ilmselt pole kaugel hetk, kui ma ühel hommikul, oma silmi avades leian, et ma olen ise ka kadunud.
Ma toon endaga kaasa jamasid..
Inimesed kellega ma suhtlen, saavad haiget. Või saavad haiget nende lähedased..
Solvutakse minu peale- ütlemiste ja ütlemata jätmiste peale..

Ebakindlus on teinud minust kerge saagi enesekindlatele, kaitsvatele, oma tahtmist tagaajavatele inimestele. Kui juhtub ka, et üks asi läheb hästi, siis järgmised lähevad 10 korda halvemini. Nii suhted kui ka muud asjad. Ma enam ei jaksa, annan alla. Ma olen nõrk. Ma olen väsinud. Ma olen haavatud. Ma olen jõuetu.

Naised vihkavad mind.
Mehed kasutavad mind ära.
Loomad näitavad mulle ähvardavalt hambaid.
/..../

Ilmselt on kõigil kasulikum minust eemale hoida... Ma pole nagunii kunagi üksi.. Mulle jäävad mu mured ja ebaõnnestumised.




Jagan teiega ühte katkendit raamatust Hingepalsam (Osho, 2010.). Ei ole siin juures minu mõtteid ja filosofeerimist. Eks siin on oma tõetera sees, kuid minu jaoks vahepeal on isegi õnnetu raskem olla kui õnnelik. Lugege, mõelge.

Meeleolude juhtimine.

Õnnetus võib teile pakkuda palju sellist, mida õnn ei suuda. Õigupoolest võtab õnn teilt hoopis palju ära. Õnn võtab teilt ära kõik selle, mis teil kunagi on olnud. Võtab ära selle, milline te olete olnud, õnn teeb teid maatasa!

Õnnetus toidab teie ego, aga õnn on tegelik seisund, milles ego puudub.

See ongi probleem ja selle uba. Sellepärast ongi inimestel nii raske olla õnnelik. Sellepärast ongi miljonid inimesed üle maailma valinud õnnetu elu.

Õnnetus teeb teid eriliseks. Õnn on universaalne nähtus, õnnes pole midagi erilist. Puud on õnnelikud, loomad on õnnalikud, linnud on õnnelikud. Kogu eksistents on õnnelik, väljaarvatud inimene. Õnnetu inimene on väga eriline, erakordne.

Kannatus aitab teil teiste tähelepanu endale tõmmata. Kui te olete õnnetu, siis pannakse teid

tähele. Kui te olete õnnetu, siis tegeletakse teiega, tuntakse teile kaasa ja armastatakse. Kõik hakkavad teie eest hoolitsema. Kes tahaks õnnetule inimesele haiget teha? Kes kadestaks õnnetut inimest? Kes tahaks õnnetu inimese vastu vaenulik olla? See oleks liiga julm.

Õnnetusse investeeritakse palju. Kui naine pole õnnetu, siis kipub

mees teda lihtsalt unustama. Kui naine on õnnetu, siis ei saa mees temast mööda vaadata, Kui mees on õnnetu, siis on kogu pere, naine ja lasped ta ümber, muretsevad tema pärast.

Kui oled haige, masenduses ja hädas, siis tulevad sõbrad sind vaatama, sulle kaasa tundma, sind lohutama. Kui sa oled õnnelik, siis on need samad sõbrad sinu peale kadedad. Kui sa oled tõeliselt õnnelik, siis leiad end terve maailmaga silm silma vastu seismas.

Mitte kellelegi ei meeldi õnnelik inimene, sest õnnelik inimene riivab teiste inimeste ego. Teistel on tunne:" Ah et sina oled õnnelik, aga meie peame ikka pimeduses, hädas ja põrgus roomama. Kuidas sa julged õnnelik olla, kui meie, ülejäänud, nii õnnetud oleme!"

Muidugi koosnebki maailm õnnetutest inimestest ja kellelgi pole piisavalt julgust, et maailmale vastu astuda. Parem on kalmmerduda õnnetuse külge, sellega oled sa osa massist. Kui sa oled õnnelik, siis oled sa üksikisik, õnnetuna kuulud sa massi.

Õnn. Kas teie teate, mis on õnn? Õnn on lihtsalt õnn. Inimene rändab teise maailma. Õnnelik inimene ei kuulu enam inimmeele poolt loodud maailma, ta ei ole enam osa minevikust ega ajaloost. Õnnelik inimene ei kuulu enam ühetgi aega. Kui sa oled tõeliselt õnnelik, siis kaovad aeg ja ruum.

Me oleme läbi aegade selgeks õppinud peene mehhanismi: suruda maha õnne ja väljendada õnnetust. Sellest on saanud meie teine loomus. Te peate kogu selle krempli minema viskama! Te peate õppima õnnelik olemist. Te peate õppima, kuidas austada õnnelikke inimesi. Ja te peate rohkem tähelepanu pöörama õnnelikele inimestele. Jätke see meelde. See oleks inimkonnale suureks teeneks. Ärge tundke õnnetutele liiga palju kaasa. Kui keegi on õnnetu, aidake teda, aga ärge haletsege. Ärge tekitage õnnetus inimeses tunnet, et kannatus on midagi väärtuslikku.

Olge õnnelik, austage õnne ja aidake inimestel mõista, et õnn on elu eesmärk - satchidanand. Idamaade müstikud on öelnud, et Jumalal on kolm omadust.

Jumal on sat - tõde ja olemine.

Jumal on chit - teadlikkus.

Ja kõige tähtsam ja ülim on anand - õndsus.

Seal, kus on õndsus, seal on Jumal.

Retsept.

Mõistuse rutiinide ülekavaldamine.

Kas te olete kurb? Siis tantsige või minge dushi alla, ja te näete, kuidas kurbus keha jahtudes haihtub. Tundke, kuidas mööda keha voolav vesi uhab kurbuse minema, samamoodi nagu higi ja tolmu. Jälgige, mis sünnib!

Püüdke oma mõistus panna olukorda, kus ta ei saa enam vanaviisi töötada. Selleks sobib kõik. Näiteks kui olete vihane, siis lihtsalt hingake mõned korrad sügavalt. Ainult kaks minutit. Ja seejärel vaadake, kus teie viha on. Te ajate meele segadusse, meel ei suuda neid kahte seostada. Ta küsib:" Kuidas saab keegi üldse vihasena sügavalt hingata? Mis toimub?"

Niisiis, tehke ükskõik mida, aga ärge seda kunagi korrake. Selles on iva. Vastasel korral harjub mõistus sellega ära, kui te iga kord kurb olles dushi alla lähete. Pärast kolme-nelja korda on meelel juba selge:"Kena! Sa oled kurb, sellepärast sa dushi all oledki!" Ja siis saab mõistusest teie kurbuse põhiosa. Ei, ärge ühki tegevust kunagi korrake. Ajage meel iga kord segadusse!

Teie kaaslane ütleb midagi ja te vihastate. Te olete alati tahtnud teda lüüa või millegagi visata. Seekord tehke midagi muud! Minge ja kallistage teda! Andke talle korralik musi ja ajage ka oma kaaslane segadusse! Teie mõistus on segaduses ja teie kaaslane on segaduses. Ja äkki pole miski enam endine. Siis te mõistate, et meel on masin, ja kui ta peab midagi uutmoodi tegema, siis kaotab ta järje. Ta ei tule uutmoodi toime.

Tehke aken lahti ja laske sisse värsket õhku!

Osho

Raamatust "Hingepalsam"

Mumford & Sons - After The Storm



Kui ma siin halasin, et mu arvuti on katki ja teine arvuti võidab maailmameistrivõistlused olles kõige aeglasem.. Siin nüüd tahaksin ma öelda, et mu arvuti on terve. Päris terve pole, aga ma saan täitsa tööd teha temaga:)

Ilmselt tõesti sai mu arvuti mu aevastusest piisknakkuse ja pidi seda päris minu päeva põdema, ning kuna minul on juba vaikselt saabumas inimese tunne, siis ilmselt otsustas arvuti, et nüüd oleks tal ka aeg end kokku võtta ! Aitäh !:)

Aga ma ise olin ka tubli IT jumalanna. Võtsin klaviatuurilt ära kõik nupud ja panin valmis tööriistad(pintsetid, pintslid, vatitikud, hambatikud) ning asusin aga puhastama. Kui oli puhastatud hakkas raskem osa. Need nupud oli actually vaja tagasi ka panna ja veel õiges järjekorras... Asja tegi veelgi raskemaks fakt, et pooltel mu nuppudelt on puudu pealt, mis nupp ta nüüd oligi. Praegu ma vaatan oma klaviatuuri ja tundub et kõik oleks nagu korrektne. Aga mu klaviatuuril on nüüd puudu lisaks niigi puuduvatele f5-le, shift-le, ctrl-le ka enter ja allapoole nool :D T ja Õ hüppavad ka vahepeale klaviatuurilt välja, kuid pole hullu !:D

Tegelikult mis jumalannaks olemisest ma siin räägin, mu isa ütles mulle, et ma köhin nagu hobune ja mu sõbranna M.J. ütles mulle et ma naeran nagu siga:D Paras loom olen :) Võtsin endale seltsilised ka, nüüd hüppab kolm armast lammast mu desktopil ringi, vahepeal haigutavad, aevastavad või teevad määää. Nunnukad :)

Aga õppida, õppida, õppida, vahepeal natuke köhida ka .







See lihtsalt pole võimalik ! :(:(

Mul on arvuti jälle katki !!!

Okei, see kord istus tõesti probleem tooli ja arvuti vahel...

Aga ikkagi..


Tahate teada, mis suure tähega Probleem tegi?

Ma aevastasin ja ei jõudnud kätt suu ette panna.

Mõned piisad ( Ei, ma ei aevastanud välja sellist kogust ila nagu hakkavad eritama bernhardiinid kui näevad toitu või vedelikku mille kokku kogumisel võiks mu tuppa teha paisjärve.) lendasid klaviatuurile, kust ma need koheselt ka ära pühkisin.

Kuid nagu hetkel tundub, siis see kohe polnud piisavalt kohe ja nüüd peksab mu arvuti sajaga vigast. Ühtegi tähte ta ei trüki ja kui trükib siis saad ühe tähe asemel kombinatsiooni, mis koosneb vähemat 3 tähest 2 numbrist.


Ma olen nii kuri enda peale. Pean ma haige olema, pean ma köhima, aevastama ja üldse.

Ja miks mul alati kõik nii kehvasti läheb. Ma võtsiennast ju käsile. Ainult positiivsed happythoughts ja need pole lihtsalt tühjad mõtted olnud. Ma actually uskusin ka nendesse..


Ja mul pole üldse vaja kooli jaoks asju teha, pole vaja bakatööga tegeleda, pole vaja praksipäevik teha, muidugi mitte ! Vastik arvuti, ma olen sind hoidnud nagu silmatera ja sa paned mulle nii näkku !



Grrr. Kuri ja õnnetu olen .

Ja ma ei jõua enam köhida ka, olen füüsiliselt nii kurnatud..

Hetkel istun ma arvuti taga mis on aastast 93, programm on win 95, mäletate veel seda?


Ma teen kvalitatiivse uurimuse.

Ma püstitan hüpoteesi(jah ma tean, et kvalitatiivsel uurimusel on uurimisküsimused, aga ärme täna selle kallal nääguta. ): Tigu on kiirem kui minu praegune tööarvuti.

Nüüd ma kontrollin hüpoteesi: Mul on välja mõõdetud 10 meetri, 30 meetri ja 50 meetri pikkused vahemaad ja välja mõeldud, mida mul Internetist vaja on. Korraldan katsed.

Katse 1: Samal ajal kui tigu alustab 10 meetri jooksu, avan mina arvutis programmi. Mis te arvate, kumb on kiirem ? TIGU

Katse 2: Tigu on 30ne meetri stardijoonel ja mina üritan internetis otsingut teostada. Te ei pea olema küll geeniused et seda tulemust ära arvata. TIGU

Katse 3: Tigu stardib nüüd 50ne meetri jooksule ja mina üritan avada allikaid, mis ma otsingu käigus leidsin. Ja ta avab seda ja avab ja avab... Tigu on vahepeal jõudnud juba 45 meetri peale... OOT, toimub midagi ! Kas tõesti seekord võidab arvuti? Ei, ni üürike mu rõõmustamine oligi. Arvuti viskab ette tühja valge lehe ja lehe allääres ilutseb sinises kirjas DONE. Noh kui done, siis done. Palju õnne, TIGU

Tulemus: Saadud tulemustest võin järeldada, et mu hüpotees oli tõene. Tema tõenäosusnivoo on suurem kui 0, 05.


Tigu on tubli, win95 jääb alla. Aga mina ei tohi alla anda. Vaja teha referaat homseks, ega uni pidigi mingitele imelikele olema. Tõotab tulla positiivne öö, kui ühe lehe avamiseks kulub vähemalt 10 minutit.


Õnneks ei pea ma üksi olema, ma olen koos oma sõpradega- köha, nohu ja teega.


Sa leiad ühe huvitava pildi.

Annad selle kellelegi, see keegi annab selle edasi.
Ja siis ta jagab seda kellegagi ja siis Sa saad selle veel samal päeval ringiga tagasi.
Hoopis teiselt inimeselt. Vb hoopis teisest riigist, aga Sa saad selle.
Ja kui hakkad küsima, et kust Sa said selle, siis jõuad lõpuks tagasi selle esialgse inimese juurde.

Leiad metsikult hea loo, mida pole veel ükski raadiojaam mänginud. Sa annad selle ühele inimese edasi. See jagab seda veel edasi ja veel edasi. Ja siis tutvustatakse Sulle päeva lõpus seda laulu, nagu Sinusuguse inimese puhul poleks võimalik, et Sa oled seda kuulnud.

Tegelikult on jubehea, et info liigub. Saab päris hea kõhutäie naerda ja ehk komistab mõne päris hea loo otsa. Olen isegi niimoodi saanud teada päris paljudest lugudest ja naljadest. Ja ma olen tänulikud, et mul on olemas sellised tuttavad kes minuga jagavad ja kellega mina jagan selliseid põnevaid asju.

Aga kui minna nt mingi diskreetsema asja, ütlemise, olukorra, suhte, saladuse juurde.. Siis kui hea oleks teada saada ringiga, et Sinu asjast teavad juba päris mitu inimest ? No mitte just kõige meeldivam.

Oletame, et keegi ütleb Sulle ühe asja.
Sa oled üllatunud ja tahad seda jagada kellegagi.
Sa kopid ühe asja inimesele keda usaldad ja mõtled seda jagada.
See inimene tunneb end puudutatuna, kuigi see polnud temaga üldse seotud või arvab, et see puudutab just tema tuttavat.. Ta teeb paar kiiret nupuvajutust, avab teise akna, kopib selle vihaselt sinna ja paugub nagu südasuvine välk ja kõu. Tundes end või sõpra/sõbrannat puudutatuna elab välja hoopis kolmanda isiku peale. Ja seejärel saad pähe Sina, et mismõttes Sa julged midagi sellist öelda.. Ürita selgeks teha siis et mõeldud polnud teda. Tegemist oli vaid fraasiga.

Võid lugeda end õnnelikuks inimeseks kui Sinuni jõuab tagasi jutt, mida Sa päriselt ütlesid. Võib aga juhtuda, et tekst muutub. Elab läbi mitmed inimesed, mitmed tunded, mitmed kopimised ja pastemised. Ja muutub. Muutub Sinu kahjuks. Ja paari nupuvajutusega on Sinust saanud rahvavaenlane nr 1.



Tudengite seas levib vanasõna: Mida kopid, seda pasted.
Ja nii peakski olema.
Kui oled otsustanud, et kirjutad edasi Sulle kirjutatud asja, Sulle usaldatud saladust, Sinu msn-i logi, Sinu arvamust kellegi või millegi kohta, siis vajutagi vaid Ctrl C ja Crtl V.
Ära kasuta vahepeal Ctrl F-i, Ctrl X-i või Ctrl Z-i.



Internet pole enam nii turvaline koht, et selle avarustesse paisata oma tundeid või mõtteid. Sest keegi kes loeb võib tunda ennast puudutanud. Kas on siin süüdi minevik või sisemine ebakindlus. Kahetsus, hirm, õelus vms. Keegi võib saada haiget või kurjustada asjade eest, milles ta tegelikult süüdi pole. Võib rikkuda ära midagi, mida pead tähtsaks ja pärast kahetsed. Keegi võib mõista asju valesti ja lõhkuda mingi enda jaoks tähtsa asja.

Ka mina kardan, et homme kui keegi seda sissekannet loeb saan kaela süüdistuste ja kahtlustuste laviini. Et kas Sa mõtlesid nüüd mind või hoopis teda. Ma ei mõtle kedagi konkreetselt. Lihtsalt minu kogemused näitavad, et kui öelda internetis kellelegi midagi isiklikku saad selle varem või hiljem kuskilt külapealt ringiga tagasi. Ja see pole enam lihtsalt kopi-paste, vaid sinna on vahepeal juurde tekkinud ning kaduma läinud palju infot.

Ja see ei tähenda nüüd ka mitte seda, et ma ei ootaks teie videosid ja laule ja nalju jne enam. Oootan, ootan ! Sest just need Teie saadetud asjad on päikesekillud mu päevas.

Tänased mälestused on meenutatud, tunded tuntud, igatsused igatsetud, vead tehtud. Ja nüüd joob Krista oma köhatee lõpuni. Ja hakkab õppima !

Ilmselgelt pidas Keegi Kõrgem Olend, mu häält vaid tüütuks reklaamipausiks, ning otsustas oma kõikvõimsalt telekapuldil vajutada mute nuppu.
It worked, ma olen hääletu. Täiesti hääletu. Ole õnnelik !
Aga see Olend ei mõelnud sellele, mis saab siis kui ta jääb magama.. Minul on nüüdseks juba kolmas päev vaikuses.
Seega, vana unekott, oleks aeg üles ärgata ja mind unmute'da !
Kaua võib.
Ma ei suuda enam vait olla.
Please unmute me !


Kui hakkasin nüüd välja otsima oma materjale, mille põhjal kodutöö ära teha, leidsin üles kausta oma nn luuletustest, mis ma kunagi hoolega kirjutasin. Siin on üks luuletus.. Ma mäletan seda päeva, seda hetke, seda kohta, kus selle kirjutasin. See oli juba 5 aastat tagasi... Aga ma jagan seda teiega :)

Tahaks kirjutada luulet.

Tahaks kirjutada luulet,
sellest et lehed langemas on puudelt..
Aga kuidagi ei taha minna riimi,
minu luuletuse rütm ja nimi..

Tahaks kirjutada luulet,
sellest tugevast ja kargest sügistuulest,
mis kisub värvilisi lehti puudel,
mida päike maalind sügiskuudel..

Tahaks kirjutada luulet,
tähistaevais suvekuudest..
Soojaist suveõhtuist, hiiglaslikust kuust
ja sõnadest mis kostusid Su suust..

Tahaks kirjutada luulet,
päiksetõusust-loojangust...
Soojast suvepäevast rannas,
tahaks kirjutada Sinust, mu Armas..

Tahaks kirjutada luulet,
oma mälestusest uhiuuest..
Sellest, kuidas kohtusin ma Sinuga
ja sellest, et olla ei suuda sinuta...

Tahaks kirjutada luulet,
sellest tundest valusast ja suurest..
Mille tekitasid esmakordselt minus,
sellest unistusest, mille äratasid minus..

Tahaks kirjutada luulet
oma kogemustest uutest..
Tahaks kirjutada ööst ja päevast,
oma mälestustest heast..

Tahaks kirjutada luulet,
jalge all sahisevaist lehteist..
Tuules lehvivaist juustest
Ja sellest, et üle ei saa ma Sinust..

Krista, september 2005.

Rääkisin üks päev ühe oma sõbraga msnis. Ma ei ole eriline msnis lobiseja, sest ma ei viitsi väga trükkida enam.. Olen vanaks jäänud. Ilmselt on siin süüdi ka see, et mu msn jookseb koguaeg kokku ja teeb igasuguseid trikke mulle. Ja need trikid pole just meeldivad. Ja siis ma olengi üsna alla andnud. Nohjah ja see, et mu klaviatuurilt on puudu pooled nupukesed on ka päris segav :D Ei ma ikka räägin inimestega, aga kuna ma olen laisk, ootan rohkem nendepoolset initsiatiivi. Nüüd olen ma püüdnud end veidi parandada ja hakanud rohkem oma msni kaaslastega suhtlema. Ma sain juba suvelõpus pahandada, et ma ei tunne huvi kuidas inimestel läheb. Nüüd siis tunnen.
Aga tagasi selle juurde, et ma rääkisin ühe sõbraga msnis. Temaga on hea rääkida, sest ta on lihtsalt nii tore ja teeb nalja koguaeg ja temaga rääkimine annab mulle mingil määral head energiat. Ta on koguaeg selline veidi ülbe ja me oleme suht kurjad teineteise vastu, aga see ongi põnev. :D Me lobisesime koolist ja elust, kui ma ühel hetkel ütlesin lause, mille peale tema ütles: " Oi, ma tahaks praegu midagi öelda, aga ma ei ütle. " Mina siis ikka kohe, et miks sa ei ütle, mille peale kõlas vastuseks, et see oleks solvav vms. Uudishimulik, nagu ma olen, hakkasin ikka nuruma, et ütle ikka, ütle ikka. Kuid mu vestluskaaslane kirjutab, et ta ei saa seda enam öelda, sest see hetk on möödas. See poleks enam samahea, sest see hetk on möödas. Ja kui ma ükspäev sügispäikeses kõndisin, mõtlesin ma miskipärast just möödunud hetkedele ja sellele lausele ja veendusin, et tal on õigus. Kui sa ei reageeri mingile asjale õigel hetkel õigesti, siis see hetk läheb mööda ja muutub minevikuks...
Hakkasin minagi mõtlema oma möödunud hetkedele. Oi, neid oli palju, mis meelde tulid. Meenusid koos raskustundega südames ja pisaraga silmanurgas. Kuigi need asjad oleks minu jaoks tähtsad ja ma tahaks neid endast välja kirjutada, et leida endas rahu.. Jah olen egoist ja mõtlen vaid iseendale, nagu lausus ükskord mulle mu sõbranna.. Aga ma pean endas leidma rahu, ma pean leidma iseenda, sest ma olen kadunud. Mu hing on kadunud kuhugi ja et seda üles leida peab midagi muutma. Pean ise muutuma... Kuid kõigest kirjutada oleks nii minu kui ka teie suhtes ebainimlik.

Üks möödunud hetk.
Ma tahtsin kirjutada natuke aega tagasi kolmandast Maailmasõjast, mis on kolinud tehnika arenedes virtuaalmaailma ja keskkonnale ohtlike tuumarelvade asemel on kasutuses mürgised, valusad ja haavavad sõnad.. Neid sõnu lausutakse erinevates suhtlusportaalides, saates kirju ja elades ennast välja, mõtlemata sellele, kuidas teine inimene seda mõistab või mis ta arvab. Kes kuidas reageerib ja keda usub. Kas inimest kes on asjaga otseselt seotud või kuulab kümnete pisikeste kuradite häält enda ümber kes kisavad talle kõrva, et see teine inimene ei mõista sind ! Ta on kuri su peale ! Ta mõtleb ainult enda peale ! Ta on paha paha paha ! Õhutades vaid tüli ja külvates vaenu, sest nad toituvad sellest. Saades nagu mingit kummalist rahulolu sellest, kui kellelgi läheb halvasti... Ja teine koht kus loobitakse sõnu nagu sõnnikut varakevadisele põllule on blogid. Kirjutatakse sissekandeid, teades, et see teine inimene loeb kindlasti seda ja nii saab talle haiget teha või vähemalt ta südametunnistusele koputada... Aga ei mõelda sellele, et seda kirjutist loevad ka teised tegelased. See pole nii privaatne asi, kuigi tegemist võib olla asjaga, mida ei peaks lugema internetiavarustest. Selle asemel, et üritada suhelda teisega normaalselt ja nii nagu seda tehti vanasti, on tänapäeva infoühiskonnas ilmselt palju nõutud..
Ei, ega ma ju isegi parem pole.. Olen kirjutanud mõned sissekandel, mõeldes kindlale inimesele. Mõned ainult enda jaoks.. Kuid eks on ennast puudutatuna tundnud need, kellel on midagi hingel, kuigi päriselus polnud see võib-olla üldse neile mõeldud.. Minagi olen tundnud nii mõnegi sissekande põhjal, et see on mulle suunatud. Kas otseselt või kaudselt, kas ma tunnen õigesti või mitte, aga järelikult on minu hingel midagi, mis on sundinud mind end samastama mingi sissekandega..
Kui nüüd ma vaatan natuke laiemale, kui enda ümber olevat suhtlusringkonda, siis see kolmas Maailmasõda toimub ka mujal Internetis. Isekad kommentaatorid panevad õelaid kommentaare ja kritiseerivad kõike ja kõiki, mõtlemata teiste inimeste tunnetele. Neil on ükskõik, sest nad saavad ennast niimoodi välja elada. Igalpool foorumites käivad sõnasõjad ja tehakse maha inimest, kes on julgenud esitada sellise küsimuse, mis peaks olema iseenesestmõistetav. Aga no ju ta tõesti ei teadnud seda, aidake teda, mitte ärge materdage vigaseks. Eks neid näiteid on veel ja veel ning ma usun, et meist igalühel on oma arvamus, mis värk toimub meie teises elukeskkonnas- Internetis. Aga mis oli minu jutu mõte on see, et suhtlemine kahe või enama inimese vahel ei tohiks kujuneda vaid internetipõhiliseks, sest liiga palju on meie ümber segadust külvavaid sõnu ja tegusid.

Olen nii palju lubadusi andnud teile ja ka iseendale, kuid neid täita pole ma suutnud. Ma pole lihtsalt leidnud mahti. Ma lubasin kirjutada sünnipäevadest ja oma juhtumistest.. Aga ilmselt pole ma veel suutnud suvest loobuda. Kuigi sügis ilmutab juba ennast iga päevaga aina tugevamalt..

Mina hetkel lõpetan, sest oh kooliaeg oh kooliaeg ja liberaalne ökoloogia.

Koit Toome- Mälestused

..

Tegelikult oli see pigem juba nagu teine päev, kuid kuna ma võtsin eile endale vabaduse aktusele mitte minna ja veeta see teiste inimestega, siis oli täna esimene koolipäev. Nägin eile ühte inimest, keda pole näinud päris kaua. Jubehea oli ikka teda näha. :) Aga tulles tagasi kooli juurde, siis pole harjunud nii kaua koolis istuma ja koju sain alles 18.15. Enne koju jõudmist põikasin kiirelt raamatukogust läbi ja krabasin endale viimase kohustusliku raamatu. Täiesti ulmeline, kui kiirelt need raamatud otsa saavad ! Aga kui kõrvale jätta, et mul oli nii halb olla, oli see täitsa asjalik ja mõtlema panev koolipäev.

Täna oli ka dieedipäev ja seda kahel põhjusel. Esiteks koolis lihtsalt polnud süüa. Automaadist oleks saanud osta krõpsu ja mingit muud sellelaadset asja, aga ma ei suutnud neid asju nähagi. Oleks tahtnud midagi head ja sooja süüa. Teine põhjus aga see, et ilmselt sõnusin ma eile selle külmetuse värgiga midagi ära ja nüüd see käes ongi, et Krista on haige. Ja päriselt haige. Mul on palavik ja valutan igaltpoolt, neelata ei saa ja silmad oleks nagu udu sees. Fun fun fun, just the thing I need right now.

Helistasin poolel koolipäeval isale, et äkki käiks apteegis ja tooks mulle midagi, mis mu valu leevendab, aga tema oli hoopis maal. Ja ütles, et ostis kana, ma võiks teha oma kana-tatra-köögivilja värki. No pagan, ta teadis, et mul kool lõppeb alles kell 6, aga muidugi ütlesin, et ma siis teen ja vastutasuks nõudsin maalt värsket piparmünti.

Kui ma siis koju sain, hakkasin kohe kokkama, sest mul endal tahtis ka pildi juba taskusse visata... 19.30 ja mu toit oli valmis, tegin veel tomati-kurgi salatit ka. Et ka oma kõhtu midagi saada, pidin taluma meeletuid valusid, sest mu neetud kurk on nii valus. Tegelikult ma ei saagi enam aru, mis on valus, kas lümfisõlmed, mandlid või hoopis mingi muu asi.

Mul on teile veel kirjutada oma sünnipäevapidudest, headest ja halbadest üllatustest ja veel mõnest asjast, aga ma teen seda hiljem, sest ma hetkel lihtsalt ei jaksa.

Mõned mõtted, mis täna ülikoolis värskendatud said:
Tervis on see, kui tunned ennast udusulena !
Terves kehas, terve vaim.
Kõik on mõtlemises kinni. Ja nii ongi.
Kui sa pidu paned, teed sa seda tegelikult koos oma järglastega !
Ilu-uni on need tunnid, mis sa magad enne 12 ja ülejäänud aeg on vajalik kehale taastumiseks.
Kui usute palvetesse, palvetage et inimesed leiaksid endas jõu muutuda. Muutes ennast, muudad maailma.

Ja nüüd ootan ma ikka veel oma piparmünditeed ja siis ruttu tuduländi, ma olen kurnatud ja homme on jälle koolipäev.

Sest need mehed on legendid.. Laul.

.. on see võimalik, et alati tabab see horoskoop naelapea pihta !?
Neitsi
esmaspäev
Me kõik teame, et maailm ei ole täiuslik. Inimesed selles maailmas arvavad aga kõigi oma vigade ja puuduste juures, et nad on täiuslikud. Neil pole enamasti vajadust minna sügavamale ja kaugemale, otsida tõde, lugeda ridade vahelt ja näha rohkem. Sinu ellu on segadust külvanud üks silmakirjalik inimene. Nüüd näitab ta oma tõelist palet.
Allikas: www.kroonika.ee

Üks hetk, üks sõna, üks lause.

Kaks osapoolt, kaks arvamust.
Kus tuli sisse viga, mis sai saatuslikuks?
Ammused mahasurutud tunded?
Valestimõistmine ?
Vihastamine?
Mis juhtus?
Ma olen segaduses.
Miks läks kõik nii nagu läks?
Kust sai alguse tüli?
Hea, et ma ei teadnudki, et tüli on majas.
Ma tean oma vigu, aga ma ei teadnud, et need vead on nii rängad.
Aga ma olen kurb.
Ma luban endale hetke olla kurb, sest kõik on kuidagi segamini.
Miski pole enam nii nagu see oli varem.
Kahju on.
Aga ilmselt tunnen vaid mina nii.

Kui ma ennem sain aru, siis nüüd ma enam ei saa aru...
Ausalt ei saa aru.

Tuleb pisar..
teine..
kolmas..
Käib ukseklõps..
Ruttu kuivatan silmad..
Kostub hääl, mida pole kuulnud terve suve..
Küsib, mis juhtus?
Vastus, ei midagi ma olen vist külmetunud, kurk on valus..
Jah just, ma olen külmetunud.
Lihtsalt suurepärane vabandus mu kurbusele.
Ma olen külmetunud.

"The only way to have a friend is to be one." Ralph Waldo Emerson
Ilmselt mina ei olnud piisavalt sõbranna, et väärida sõbrannat. Minu viga.

"Friends are always friends no matter how far you have to travel back in time. If you have memories together, there is always a piece of your friendship inside your heart."
---Kellie O'Connor

Mäletate mu postitust- August, see viimane.

Nüüd on jälle lisandunud paar seda viimast. Täna on viimane neljapäev.
Viimane kolmapäev kui ma olen 20 ja viimane neljapäev, kui kaks minu sõbrannat on Eestis. Mulle ei meeldi sõna viimane. Üldse ei meeldi.

Aga jäänud on 2 päeva minu sünnipäevani. ULME.
Ma olen nii üleskruvitud, sest ma ei suuda ära oodata.
Reedel on üks osa minu sõbrannadest otsustanud teha mulle peo. Uhuuu, ma ei teagi nüüd. Ma kardan, kui aus olla aga samas olen ma nii põnevil- teades neid, siis sealt tuleb midagi pöörast. :D
Ma ootan niii väga seda ja see on juba homme. :)

Laupäeval pean ma oma teiste sõbrannadega väikse istumise. Oh kui mul oleks see suvi vaid veidi rohkem tööd olnud ja mul oleks koht kus pidada, kutsuks ma kõik oma sõbrannad kokku. Aga kahjuks ei ole sõbranna kodu kummist ja ma ei saa sinna kõiki kutsuda. Kerge draama oli selle kohaga üldse, aga kuna ma siiralt ei viitsi mõelda sellele rohkem, siis ära see üritus siiski ei jää. Küll aga on vähenenud minu entusiasm selle suhtes.

Üks mu kursaõde on hetkel Saksamaal ja ütles, et ostis mulle midagi armast, mmm :P
Ootan juba :D

Laupäeval saan ma ühelt sõbralt lilled, kes tuleb vaid minu pärast Tartusse. :) Tähtis tunne on :)

Eile käisin meigikoolitusel, mille ma võitsin. No ma ootasin midagi palju enamat sellest, kuid jah põnev oli. Pärast lobisesin tunnikese sõbrannaga, kes töötab Taskus. Tore oli lobiseda, kuid kahju, et ta see aasta enam minu kursusel ei jätka oma õpinguid. :(

Täna ostis paps mulle kingad, ütles et mulle sünnipäevakingiks. Kui ma nüüd nendega kõndimise ka ära õpiksin oleks nunnu. Ilusad kingad on !:P

Ma ei suuda hetkel siia enam midagi kirjutada. Mu pea valutab juba kolmandat päeva järjest. Ei ole tore olla.

Mis ma öelda oskan kui vaid, andke andeks mu laiskus.

Mitte, et mul poleks aega kirjutada, lihtsalt pigem, ma ei viitsi.
Ega, see mitteviitsimine pole seotud ainult kirjutamisega.. Ma ei viitsi koristada, ma ei iitsi süüa teha, ma ei viitsi süüa, ma lihtsalt EI VIITSI. Jah olengi laiskvorst, mis siis.

Kui ma millalgi siin kirjutasin, mis minuga augustis juhtunud on, unustasin mainida, et elasin üle tormi. Jah 8ndal augustil tabas tervet Eestit torm, mina sattusin sellel ajal just poole koduteepeal olema, kui pilved liikusid kohutava kiirusega ja tulid liiva-kivikeerised. Tuul oli metsikult tugev, murdusid puud ja vihm peksis valusalt ning taevas sähvisid koguaeg välgupoisid. Muidugi tekitas see torm palju kahju, kuid mulle see meeldis. See oli minu jaoks elamus, millest ma sain adrenaliinilaksu mitmeks päevaks. Mmm.

Hiljuti käisin külas oma lemmikutel. Andreas sai 8 kuuseks!:) Tähistasime seda väikese joogi, sauna, seltskonna ja koogiga. Mmmõnus !:P

Hiljuti läksin ka oma emaga tülli. Oeh, ma arvan, et ega ma enne sellest üle ei saagi, kui ma kõik endast välja kirjutan. Aga hetkel, ei taha ma sellele naisele mõelda.

Ja eelmine nädal oli klubimaraton. 3 päeva järjest. Peale teist klubitamist käisin veel tööl ka. Ja õhtul kohe peole. Oijumal, mu jalad olid niiiiiiiiiii valusad.

Üksõhtu käisin sõbraga kinos, vaatamas Palgasõdureid. No pole küll väga mu lemmikfilmiga tegemist, kuid hea film oli. Tekst oli kohati päri hea ja päris mitmelgi korral tuli naeratus me näole. Aga kinos oli jube külm. Mul oli veel terve öö ka kinokülmus sees.

Aga, ma tean, et ma unustasin midagi oma augustist, aga sorry. Ma ei viitsi.

MUSI


Suvi on olnud päris teguderohke ja kindlasti peaksin ma kirjutama mõningatest asjadest, kuid kõigepealt, kirjutan ma põgusalt mis ma juba see kuu korda olen saatnud.

Mulle meeldib öö, mulle meeldib tähistaevas ja täiskuu, mulle meeldib ujumine ja hea seltskond.
Sellel suve öödel olen ma käinud uskumatult palju kordi ujumas. Olen mänginud blondi näkineidu kiirevoolulises Emajões. Pea iga öö liigume me randa, viskame oma riided niiskele rannaliivale ja jookseme mustjasse vette, millel peegelduvad kuu ja tähed.. Öö on hoopis teistsugune, öö on salapärane ja võluv. Ka vesi on suveöödel metsikult soe ja uskumatult hea on ujuda auravas vees, vaadates tähistaevast ja nähes langevat tähte soovida oma südamesoov.. Ilmselt on liiga naiivne päriselt loota, et see täheke seal kaugustes suudab täita mu soovi, kuid uskuma peab. Mina olen andnud endast päris palju, et see soov täituks, kuid minul pole see õnnestunud. Ehk suudavad taevased väed mind natukenegi aidata... Aga ma tunnen end nii vabana, muretuna, õnnelikuna kui ma saan olla öös ja seda nautida.Päris suureks traditsiooniks on meil tüdrukutega saanud ka see, et peale klubitamist viivad meie väsinud jalad meid randa, et teha üks kosutav ujumine.

Sellel kuul käisin ma ka oma sõbra parvsaunaga sõitmas. Uskumatult mõnus öö oli, superlahe seltskond ja kogemus. Pärast kuuma sauna, hüpata Emajõkke oli nii karastav ja mõnus, kuigi jõe keskel olev vool oli metsikult tugev ning kui päästerõngast poleks seal olnud, oleks terve parve seltskond jõudnud mõne minutiga Tartu kesklinna tagasi. Öö möödus kiiresti, sai korduvalt saunatatud ja vette hüpatud, sai grillitud ja ka väike jook sai tehtud, ning juba oligi käes hommik, päikesetõus ning kojuminek.
Rannas olen ma ka käinud. Rannas on selline tunne, nagu see oleks loodud ainult mulle ja mu
sõbrannadele, sest see on tühi. Eks ma saan aru ka. Päike pole enam nii soe, ning vahepeal lausa tuleb kananahk ihule, sest 23 kraadi tundub juba liiga jahe ja eks puhkused ole ka läbi, kuid kahju on. Ma ei taha et suvi lõppeks. Ma ei taha, ma ei taha, ma ei taha... Ja rannas on sõbraks saanud meil pardid. Kaks emaparti, kellele oleme andnud küpsist. Nad on nii vahvad ja julged ja kui sa neile enam midagi ei anna, siis näksavad sind varbast. Hullud tegelased ikka.

Viljapõllul käisin ka- tee tööd ja näe vaeva, muidu tuleb armastus... Ja armastust, blaahh, seda jama veel kaela vaja eksole. (Ilmselt sellepärast ma vanatüdrukuks jäängi, et ma teen üpris palju tööd. )

Käisin Haanjas sõbranna suvekodu koristamas. Tegime sellised korralikud talgud, kuid ega seal tuleks veel ühed samasugused talgud korraldada. Samal päeval kõndisime ka külavaheteel käes trimmer ja seljas seelikud. Mööduvad autod võisid küll imelikult vaadata, kuid hei, me oleme töökad tsikid ikka ju :). Nägin ka üht meest, kellel oli rohkem kasse kui ma terve elu jooksul näinud olen. See oli täiesti greisi. See oli elav näide minu tulevikust- vaid mina ja mu kassifarm..

Oma tupsununnudel käisin külas. Jah oma lemmik emmel ja poisipõnnil. Tsekkisin ka sõbranna mehe üle, minu heakskiit on olemas. Mees on tore, hea, kena, teeb hästi süüa ja hoiab mu kahte lemmikut. Tean, et nendega on kõik hästi ja mul on nii hea meel, et perekond koos on. Armastan Teid, teate küll kes. :)

Sünnipäeval käisin ka, roosi sain ka, koju sain ka autoga. Sünnipäevadest, kirjutan ma kokkuvõtvalt ka ühe sissekande hiljem.

Klubitamas olen ka käinud, ikka päris palju:). Aga pidu mulle meeldib, tantsimist ma armastan ja nii ongi.

Ühe oma silmarõõmu kaotasin ma ka sellel kuul. Ei ta on elu ja tervise juures, lihtsalt.. Jah. Ta ei
vaja enam mind. Kahju on muidugi. Kurb on ka veidi. Tegelikult minu oma süü, ma poleks pidanud temaga nii kuri olema. Aga ju ma siis varem aru ei saanud, et ta meeldib mulle ka. Heh, eks ta paras Liblikas ole, lendab siin ühe juurest teise juurde..

Täna nägin ma Andukest, kes tegi mu tuju nii heaks. See poisipõnn on superarmas ja tungib mu südamesse iga hetkega aina rohkem. Oeh !:*

Vihastasin oma ema peale ka. Aga ma ei viitsi hetkel temast rääkida. Ma olen ikka veel kuri ta peale.

Hetkel käib tARTuFF, mmm. Mõnus ! Täna on kolmas päev ja ma olen üsna meeldivalt meelestatud. Olen vaadanud ära 6st filmist 3 ja need on olnud väga väga head. Minu arvates on lausa super vaadata mõnusalt augustikuu ööl suurelt ekraanilt filme eriti kui koos on niipalju rahvast ja rahvas elab ühtselt kaasa, kartmata näidata oma emotsioone. Eriti sügavalt on mulle muljet avaldanud eilne film- Lahkumised, mis lihtsalt läks südamesse. Valatud sai nii mõnigi pisar, kuid hinge tuli hea soe tunne.. Õhtu tegi veelgi mõnusamaks Paulig, mis pakkus imemaitsvat kohvi ja isegi süda tehti mu kohvile. See oli nii magus ja hea süda, ehk aitas see kohvisüda natukene kaasa minu enda katkise südame paranemisele... :) Eile peale filmi käisime jälle ujumas ja vaatasime vees sulistades langevaid tähti. Ka täna leiab mind Tartu südalinnast filmi ja kohvi nautimast. Täna vaatan ma Adam'it ja Maapealset taevast. Tunduvad jubehead filmid, ma loodan, et ei pea pettuma :P. Kuid kas ka täna tuleb öine skinny dipping, seda ma hetkel ei tea, kuigi võiks.

Aga hetkel läheb juba kiireks vaja riidesse panna, end inimeseks teha ja termosesse maitsev piparmünditee valmistada ! Kohtumiseni tARTuFFil !!
'
Ahjaa, kurb olen ka tegelikult. Sest mu tüdrukud teevad täna klubi. Nojah, ilusat pidu neile, ma ei peagi alati pidu tegema, kuigi tahaks. Teades neid, saavad nad minutagi suurepäraselt ja ehk veidi pareminigi hakkama..



Blondy.

My photo
Tartu, Estonia
Do you ever wonder if we make the moments in our lives or if the moments in our lives make us? (OTH)

Fanclub

Copyright 2009 - Esimesed sammud

Blogspot Theme designed by: Ray Creations, Ray Hosting.