Esimesed sammud

Rääkides eilsest, siis eile oli päris mitutmoodi päev. Praktikapäev möödus natuke pahasti, mu tegevus oli häving, terve see päev oli häving. Juba hommik lõi terve meie planeeritud tegevuse segamini, ilmselt olen ma liiga kinni oma paberis ja ei suutnud kohe ümber orienteeruda.. Ma olen ju alles noor ja roheline, ma ei peagi kohe kõige peale tulema. Kuigi juhendajad kiitsid meid, tundis, et mina hävisin. Mõnuga. Samas oli natuke tore ka, sest me tegime Pupsuga selle aasta esimese lumememme ! ;) Ja selle tegemisel sai nalja oli kui palju.


Peale praktikat olin ma jõuetu ja veidi tujukas. Et mõtteid eemale saada, tegin endale suurepärase pesupäeva. Pesin ära vist kõik riided, mis mu kapis olid. Ja siis lobisesin emaga natuke. Kui ma ema juurde kõndisin, läksin läbi kõikide lompide, mis mu teele jäid. Hüppasin oma punaste kummikutega tänaval ja otse lompi. Peate mind imelikuks eks ? Aga teate, mind ausalt ei huvita. Ma olen terve oma elu armastanud vett ja mul pole kedagi, kelle nimel olla preili, käituda elegantselt ja väärikalt. Ma siis olen pigem laps, mängin üksi, käin läbi kõik lombid, mis julgevad mu teele ette jääda, panen silmad kinni ja naudin muusikat, tantsin nii nagu keegi ei vaataks mind, laulan kõva häälega ja valesti, nutan ja olen tujukas, naeran kõva häälega ja olen niisama armas. Kui tuleb see keegi, siis hakkan neiuks.

Kui ma lõpuks koju tulin, mängisin hoovipeal jäälõhkujat, mille tulemuseks olid läbimärjad riided, valusad lihased ja kerge peavalu ning palavikuline tunne. Tegin ka süüa veidi ja siis hakkasin õhtuks valmistuma.

Umbes 9 ajal hakkasin linna kõndima, oli veidi jahe ja märg. Oli pime, ma mõtlen täiesti kottpime. Mu tänavas ei põlenud ükski lamp. Ma kardan pimedust ja üksindust ja nüüd olid need kaks korraga mind tabanud. Ma hakkasin endale igasuguseid asju välja mõtlema, ma vahepeal lausa vihkan oma kujutlusvõimet. Ma kõndisin kiiresti, sest ma olin loonud enda jaoks Hirmu, mille eest pidin pagema. Aga linna ma jõudsin. Me Läksime sõbrannadega peole. Enne istusime Ristiisas, kus oli palju rahvast. Kes sõi, kes jõi ja kes tegi niisama nalja. Kuna ma olin oma päevast kurnatud, siis ma tõesti ei jaksanud seal niisama istuda, vaid tahtsin minna kluppi ja tantsida ! Lugesin peaaegu et minuteid ja sekundeid, millal me ometi liikuma hakkame ! Lõpuks me läksime. Pidu oli tore, olid mõned tuttavad ja palju rahvast. Mulle meeldis ka muusikavalik. Kui pidu jäi üsna lühikeseks, nimelt olin ma juba kell 2 kodus ja mõtlesin, et milleks ma üldse end välja ajasin, paaritunniliseks peoks, endal nii palju õppida. Samas ma saan aru ka, et see, et pidu lühikeseks jäi oli mitmeid põhjuseid ja polnud väga tuju kellelgi seal olla, kui minu jaoks on klubiskäik vabastav ja viib mõtted eemale...

Eile aga, oli see pidu ka minu jaoks kuidagi raske. Ma nägin igal pool ühte tegelast, vahet pole kas mul olid silmad kinni või lahti, tundsin, et ta on seal. Kõik inimesed, kellel peatus mu pilk, meenutasid mulle teda ja siis muidugi tuli mõlemas saalis korraga TEMA laul. Ma mõtlesin, et ma hakkan kohe nutma. Annan alla ja lihtsalt murdun. Ta on lihtsalt nii sügaval südames, et ma ei saa teda välja. Kõik meenutab mulle teda ja neid tundeid. Lootusetu olen.

Tema Laul : Mario Bischin- No goodbye
Ja minu üks lemmikutest: Mario Bischin- So
See laul, kirjeldab peaaegu et täpselt minu tundeid.

Täna aga olen olnud päris varajane ja õppinud, uurinud rabakonna kohta, lastekaitseseadusi ja teinud veel põnevaid asju. Sellega mu päev veel ei lõppe ja palju on ees, palju vajab tegemist. Seega lõpetangi ma oma nutulaulu.

Soovilugu: Ackent- Love stoned