Esimesed sammud

Käisin korra köögis, et krabada uus tass oma vihaleotusvett(Loe: rohelist teed). Valanud kuuma tee tassi, unustasin end aknast välja vaatama. Jah, see pilt mis mulle avanes oli seletamatult kaunis- väljas on selge taevas, täiskuu (Õigemini, veel ei ole, kuid öösel 5:25 on täitsa täis see kuu !) ning tähed. See on ideaalne öö minu jaoks. Puhtus, värskus, selgus- kuid siiski öös on asju, eriti veel täiskuuöös. Mind on alati lummanud täiskuu, mustad kassid, hundid, loitsud, nõidused, salapärasus. Ma armastan küünlaid ning viirukeid, ning tihtipeale kuulen vanaema kurjustavat häält et mida ma jälle haisutan ! Noh, minu jaoks pole viirukid haisvad, vaid pigem omavad rahustavat lõhna. Ei ma ei ole mingi saiko, kellel on kodus altar ja igal täiskuuööl teen ohverdusi, kuid sellised asjad võluvad mind. Need tekitavad hea tunde, rahustavad, annavad energiat..

Öö on hoopis teistsugune kui päev- öösel on õhk värskem, kuuled palju erinevaid hääli ja pöörad neile palju rohkem tähelepanu kui päevastele helidele, mis kostuvad läbi pideva sagimise, automürina või tont teab, mis häälte. Ma tunnen, et saan energiat ööst, tähistaevast, kuust ja öistest saladustest. Ma olen alati olnud rohkem öö inimene. Öö on rahulik aeg ja ma saan mõelda mõtteid, tunda tundeid, mida päeval endale lubada ei saa. Mulle meeldib seista öös, sirutada välja oma käed, sulgeda silmad ja nautida seda. Kui ma olin noorem, siis ma käisin igal ööl jalutamas. Mu isa pidas mind hulluks, et keset ööd võtan ette ja lihtsalt lähen jalutama, kuid öö oli just see aeg, kui mind kiskus nagu mingi seletamatu jõud toast välja. Praegu aga, on midagi muutunud. Ei mu armastus öö vastu pole vähenenud, kuid ma tunnen sageli hirmu. Hirm ma ei tea mille ees, ehk iseenda, ehk kurjuse, üksinduse, hirm teadmatuse ees. Ma käin ikkagi jalutamas õhtuti, kuid pimedus teeb mind vahepeal ärevaks, nagu keegi jälgiks mind ja tahaks mulle halba teha. Vahepeal, kui ma koju kõnnin näiteks peolt ja tänavad on täiesti tühjad, kuulen ma enda selja taga samme ja tunnen nagu keegi hingaks jäist hingeõhku mu kuklasse.. Ma vaatan selja taha, kuid seal pole kedagi. Kiirendan sammu, kuid tunnen et ka need olematud sammud mu seljataga justkui lisaksid kiirust.. Senini pole minuga päriselt midagi juhtunud ja mu hallutsinatsioonides on süüdi mu kujutlusvõime, kuid hirm, et minuga võib midagi juhtuda jälitab mind ikka edasi.

Kuigi minus on aastatega tekkinud see hirm, ei takista see mind nautimast ööd. Ma mainisin juba, et ma kardan üksindust. Aga öös pole tegelikult mittekeegi üksi. Öös on varjud ja saladused ning kõik üksikud hinged kogunevad öösiti. Võib olla see ongi üks põhjustest miks ma ööd armastan- sest ma ei taha olla üksi.

Eespool ka kirjutasin, et peale sellise witchcraft'i armastan ma hunte. Hunt oli kunagi mu lemmikloom ja ma arvan, et ta on seda siiani. Muidugi ei võinud mu lemmikloom olla kass või koer või hoopis liivahiir nagu enamustel, aga mul oli see hunt. See oli pubekaeas, kui hunt sai mu lemmikuks. Üks põhjus, miks hundid esikoha pälvisid, oli sellepärast, et ma olin totaalselt armunud poissi, keda kutsusin Hunduks. Teine põhjus aga on sellepärast, et hundid on nii salapärased, julged, veidi hirmuäratavad ja ööloomad ! Üks mu sõbranna ütles mulle aastaid tagasi, et mul on silmad nagu hundil, sellised kirjeldamatult ilusad ja põhjatud, kuid samas selged ning säravad. Mõnel pildil tõesti on mu silmad niii nii helesinised ja natuke nagu valged, aga päris hundi mõõtu välja anda mul ei õnnestu, sest hundid on julged. Aga ma lisan siia pildi oma hundisilmadest. Leian et pildi kvaliteet on aktsepteeritav, kui arvestada fakti et see on tehtud mu telefoniga. (Mind pole vaja vaadata, tean eniveis, et pole just Miss Estonia 2010, aga vaadake mu silmi, mul on ilusad silmad !)

Eks lähen nüüd minagi, nagu hunt, ja ulun üksi täiskuu poole !

Pidin kirjutama oma nädalavahetusest..

Praktikapäev oli tore, voolisin lastega jääpurikaid ! Enamasti said nad sellega ilusti hakkama. Õues sai ka möllatud veel viimases lumes. Ja keerukuju mängitud ja lihtsalt lõbutsetud ning end lapsemeelselt tuntud...

Õhk oli küll nii kevadine, kuid väga väsitav oli selles päiksepaistes joosta.

Hommikul panin selga musta kleidi, punased kummikud ja jope. Ma ei arvanud, et pärast praktikat näitan oma nägu kuskil linnapeal. Ja lasteaias on kummikud hädavajalikud, ning kleit oli ainuke puhas asi mu riidekapis. Aga noh, ma läksin Lõunakasse ! Oligi vaja teha väike kevadine stiilinäide. Ilmselt keegi ei pannudki väga tähele, mis mul seljas on. Aga Lõunakast ostsin endale mantli ! Minu päris esimene kevadmantel. Musta värvi ja ilus- teeb mu kohe veidi preilikumaks. Koju sain päris hilja juba, kaaslasteks väsimus, peavalu ja nälg.

Aga reedeõhtu.. Kerged möödarääkimised, väikesed solvumised, halb ilm- see kõik tõi kaasa ka paha tuju, mis minu jaoks lõppes sellega, et lülitasin välja oma telefoni ning vaatasin jackassi. Naersin, jõin teed ja näksisin head ning paremat ja muidugi meenutasin minevikku. See reede oli küll üks pettumus natuke mu jaoks. Kui ma olen niimoodi üksi kodus, tulevad pähe igasugused mõtted ja tunded, mida tunda ei tahaks. Tulevad mälestused ja tihti kaasnevad pisarad. Ma nii igatsen ju !!! :(

Reedene laul !

Laupäev, oli aga hoopis teine. Käisin saunas ja tegin endale igasuguseid hooldusi. Juustele tegin meemaski, mis muutis mu juuksed nii heaks ! Pehmeks ja ahvatlevaks, ausalt ! Meega koorisin veel oma nahka veidi- tulemuseks oli siidine nahk. Päeval käisin veel solaariumis ka. Ojaa, ma tahan saada pruuniks ja ilusaks, kuid suvi on veel kaugel.. Ei, mulle pole otsaette kirjutatud PANK, kuid mu solaariumikaardil on veel raha peal sellest ajast, kui ma rikas olin. Sain koju ja hakkasin kohe riideid valima. Õhtul ootas ees ju väike pidu.

Laupäevaõhtu oli supertore. Käisin kursakatega peol, kus oli superlahe:D Enne Marise juurde minekut jäime Geidiga äiksevihma kätte- kilkasime nagu lapsed, ei taha mõeldagi, mis meist arvati ! :D Sõbranna juures tegime väiksed kokteilid, väikesed naljad ja 209 pilti. Siis jõudis kätte peoaeg. Mulle nii meeldib tantsida ja olla ümbritsetud paljudest inimestest. Nägin peol ka seda silmarõõmu, kes naistepäevapeol mulle roosi kinkis. Silmanurgast piilusin ma teda koguaeg, kuid rääkima ma temaga ei läinud. Nüüd mõtlen, et oleks võinud ju, sest roosipoiss on päris armas, tore. :) Kui juba meestest juttu tuli, siis lasin jälle sõbrannal enda jaoks numbri küsida. See saab juba vaikselt harjumuseks, aga samas on nii põnev ja naljakas ka. Well, number saadud ning ka sõnumid juba vahetatud. Sõpru pole kunagi liiga palju ning kui ise oma elu huvitavaks ei tee, ei tee seda keegi. Pärast pidu olid meie kõhud tühjad ja krabasime jammist burgeri, mmm. Nii hea asi ikka !:D

Laupäevane laul !

Koju sain elu ja tervise juures. Oli küll jahe ja märg, kuid koju ma sain ja vist isegi haigeks ei jäänud. Pühapäeval, vaatasin pilte, mis olid eelmisest õhtust mu telefoni tekkinud ja meenutasin seda toredat üritust. Ma sundisin end ka natuke õppima, kuid jah- õhtul oli see kõige intensiivsem õppimise aeg. Päeval käisin emaga Lõunakas, mingis ehitusasjade poes ning pitsat söömas. Täitsa tore oli niimoodi emaga ringi jalutada. Terve õhtu otsa jõin rohelist teed, mis lõhnas nagu vihaleotusvesi ning ega ta maitse poolest ka palju alla ei jäänud. (Ma ei ütle, et ma jooksin nüüd vabal ajal vihaleotusvett, kuid teate ju sellist olukorda, kus tajudes mingit lõhna tunnete ka selle lõhnaga seotud maitset ?!) Kui ma kurtsin Merlenile oma vihaleotusveest, siis ütles ta selle peale tabavalt- see on säästuaja roheline tee. Well. See tüdruk on geniaalne.

Pühapäevane laul !

Täna oli koolipäev.. Pool päeva lasin üle, sest mul on tõsine väsimus peal ! See pole enam normaalne ja ma ei tea mis ma tegema pean. Ma olen endiselt selle prahihunniku all, millest ma eelmine nädal kirjutasin ja see väsitab mind. Ma pean end kokku võtma !! Pean, pean, pean... Aga täna tõesti ei jaksa.

Käisime Pupsuga raamatukogus. Pupsu on mu kullakallis kursaõde, kellel on imearmas poja. Tervitused Andule ! :) Laenutasime kodutööde jaoks suure kuhja raamatuid, mille meie truu punane Opel aitas mul koju toimetada. Ning kui ma neid raamatuid laenutasin, küsis laenutajatädi: "Kas me peame kaardil olevaid andmeid muutma.. Käid sa ikka ülikoolis ? On see õige ?" :D Noh, ma eeldan, et ta klikkis lihtsalt mingil valel nupul, mis viskas ette tabeli, millega kaasnes küsimus, kas ma käin ikka ülikoolis.. Kuid ajastus oli täpne ja tõesti ei ütleks, et selliseid raamatuid läheb vaja ülikoolis ! (Raamatud on aga sellised, millest ma kunagi ka paari sõnaga räägin !:D)

Nüüd aga , on kiire pesuskäiguaeg. Homme lähen Pupsuga ARKi kaasa ja koolis ka käin natuke. :)

Esmaspäevane laul !

Täna vallutavad 3 vaba ja vallatut tüdrukut CT- nimelt lähen oma kursakatega peole. Ja ma juba ootan. Varsti tuleb mulle auto järgi (Ei mitte hullumaja , politsei vms. ) ja läinud ma olengi. Seega kirjutan oma nädalavahetusest mingipäev täpsemalt.

Mul on nii palju õppida, aga ma viskan need asjad lihtsalt nurka. Ma ei hakka end vabatahtlikult tapma. Ma olen noor ja pean seda elu elama. Ükskõik kui selle hinnaks on magamata ööd või unised silmad.

Aga keerake kõik oma kellad ette ja nautige kevadet.

Blondiin lõpetab.

Kolmapäeva hommikul nägin ma päris asjalik välja. Mulle meeldib end sättida ja endaga tegeleda. Mulle meeldib olla ilus. Ma teen seda kõike vaid enda pärast, mitte teiste pärast.

Mis puutub lahtiste uste päeva, siis see oli tore. Vähe rahvast oli, aga siiski tore. Oli ka tuttavaid, kellega sai niisama lobisetud. Ja oli võõraid poisse, kes üritasid minuga rääkima hakata stiilis: Oi sa oled tuttav, kas sa oled Tallinnast.. Noh, iseenesest armas ju.. Aga see selleks, oleks võinud olla rohkem rahvast... Üks mu sõber tegeleb ALO- TVga ning ka tema oli seal. Ta tegi otseülekannet meie bingosaatest. Jaaa, ma olin telekas, olge uhked mu üle nüüd! Rääkides siis õnnemängudest, ei vedanud mul selleski bingos. Mul jäi üks pall puudu, et oleksin saanud kuu aega tasuta Werneris süüa.. Ilmselgelt vihje, et kevad tulemas ja ei tohikski nii palju süüa...

Söögiteemal mu sissekanne ka jätkub. Ma polnud terve päev söönud, vaid olin olnud 6 tundi ühes kohas. Okei, minu kõht minu kõhuks, aga isa oli olnud veelgi kauem tööl. Ning tema kõht oli kindlast palju tühjem. Vanaema aga oli terve päev otsa istunud akna all, vaadanud linnukesi ning kurjustanud naabritega. Tal poleks olnud ju raske teha valmis söök, aga ei. Ma jõudsin koju ja olin väsinud, siis sain veel kurjaks ka. Tegin söögi valmis, ise aga vihastasin oma söögiisu ära. Läksingi voodisse ja pikutasin tunnikese. Ärkasin üles ja ma olin kurnatud, olin pahatujuline. Aga panin valmis peoriided ja seadsin sammud sõbranna poole.

Kui ma kõndisin oli juba õhus tunda kevadet. Õhk oli kevadiselt soe, tänavatel liikusid rahvamassid, Pirol kajas juba suviseid hääli ja üldse, hinges oli hea tunne. Kui ma käisin poes ja ostsin endale ühe energiajoogi (Jah, eile oli energiajoogi pidu.) nägin ka oma sõbrannat Katut. Lobisesime mingi aeg Katuga, rääkisin talle oma päevast ja tema rääkis mulle nädalavahetuse plaane ning oma huvitavast kokkupuutest Ott Leplandiga.. :D Siis tormas tema koju juustu sööma, nagu pisike hiireke ja mina liikusin edasi Mannu juurde.

Istusime, lobisesime, jõime energiajooki, nuusutasime kana lõhna ja vaatasime läbi webcami poolpaljast meest. Siis hakkasime sättima end ja varsti olime valmis ka. Kellaosutid liikusid uskumatult kiiresti, ning käes oli peolemineku aeg.

Pidu oli väga tore ! Klubi ees oli juba järjekord ja ootasime nagu viisakad kiisud kunagi oma järjekorda. Isegi dokumenti ei küsitud, kuigi ma lehvitasin sellega ta nina all. Ei saanud veel jopetki seljast kui juba jalg kiskus tantsuplatsi poole. Üllatavalt palju rahvast oli klubis, tantsuplats oli juba täis. Läksime kohe ka tantsima. See oli täielik Mannu pidu, minu jaoks tundus pigem ahvatlevam pidu mis toimus teises saalis. Seal oli eesti muusika, millel ma olen väga suur fänn. Esimeses saalis oli, rohkem selline rnb ja hiphopilik ja selline, vanemate lauludega pidu. Kuid kuna mul otseselt sellise muusika vastu ka midagi pole, siis suutsin ma ka selle järgi oma tantsimisvajadust rahuldada.

Mingi hetk mõtlesime, et läheks jalutaks natuke, ning siis sai mu sõbranna mingi tüübi käest lõuga. See juhtus küll kogemata, sest need mehed kähmlesid omavahel, kuid ikkagi mu sõbranna sattus olema valel ajal, vales kohas. Päris jube oli, kuid hea, et nii läks, hullem oleks olnud kui ta oleks näiteks sinise silmaga vms lõpetanud. Seejärel seisime ühe laua ääres ja lobisesime veidi. Järksu ei uskunud ma oma silmi. Üks naine, kes ise oli pisike ja nägi välja nagu habras neidis virutas mehele nii, et viimane lendas diivanile pikali. Okei, sel hetkel oli see naljakas, et mees saab naise käest kere peale, kui aga asi sellega ei lõppenud, muutus asi naljast kaugele. Naine peksis ja peksis meest, keegi ei suutnud teda tagasi hoida ja mees ei löönud kordagi vastu ka. Naine peksis oma rusikais kätega meest näkku ja see oli kurb ja šokeeriv. Ma vaatasin sõna otseses mõttes suu lahti pealt, ma olin sõnatu, ma olin liikumatu. Paljud inimesed vaatasid pealt ja ei julgenud liigutadagi. Tekkis küsimus, et kus olid turvamehed !? Aga, sellega asi ei lõppenud, kui korraks tundus, et nad said oma asjad selgeks, lõi naine veel viimased korrad meest, kuni see viimaks teadvusetult, verisena klubipõrandale lebama jäi. Ja siis tuli turva, võttis mehel õlgadest kinni, ning lohistas ta nagu laiba taharuumi ära. Tegelikult poleks tohtinud seda meest liigutada, vaid oleks pidanud kutsuma kiirabi, kes teab millised traumad võisid mehele tekkida selle lohistamise tagajärjel. Põrandalegi jäi vereloik maha ja minu süda läks ka pahaks. (Et oma juttu illustreerida, lisan siia pildi. Pilt pole küll sellest läbipekstud mehest ja on veidi humoorikas, kuid ma tõesti ei leidnud pilti mis mulle rohkem meeldiks. Pole aega otsida ka, kui aus olla. :D)

Otsustasime natuke ringi kõndida ja omi mõtteid eemale saada just nähtud taplusest. Kõndides nägin ka tuttavaid- osasid oli tore täna, teisi jälle mitte. Ilmselt on minul vale arusaam, kuid ma leian, et noorele emale pole kohane aeleda ringi mööda klubisid, olles ise purupurjus ning püsides vaevu jalgadel, kuid käsi, mis ulatub joogiklaasi suunas on ikka veel töökorras. Päris mitu korda lebas see niinimetatud sõbranna põrandal, kari mehi ümber. Oeh, mul pole sõnu. Mina sain temalt ka selliseid pilke, mille tagajärjel mõtlesin, et varsti lohistab turvamees mind kuhugi taharuumi, sest ma olen ise teadvusetu ja läbipekstud. Läksime tantsisime veel ja kui see sama tsikk, kes oli peksnud oma mehe kooma, tuli meie lähedale tantsima võtsin ma oma koti ja läksin eemale, mõtlesin, et pärast peksab minu ka veel läbi ! tegelikult läksimegi peolt juba ära, olime ju väsinud ja pidusid tuleb veel.

Koduteel helistasin sõbrannale, kes oli tööl ja ta lobises minuga, kuni ma koju jõudsin. Hea turvaline oli kõndida teadmisega, et kui minuga midagi juhtuma peaks, siis mu parim sõbranna vähemalt teab, et minuga midagi juhtus ! Sa ju tead, et ma armastan sind, Muska. :)

Eilse õhtu lauluks on Dj Andy feat. Stella - Freedom, olin selle juba unustanud, kuid Mannu mees tuletas selle mulle jälle meelde. Aitäh !

Tänane päev kulges vaikselt, peamiselt vingudes kui palju mul teha on ja kui vähe aega. Ega ma midagi tarka ei teinudki. Alustasin kõiki asju, ja jätsin nad ka pooleli. Kuna täna oli ilus ilm, käisime sõbrannadega jalutamas ning Mäkis jäätist söömas. Oh tüdrukud, me oleme ühed vallatud ja märjad siiamikõrvikud ! :D Kes ei tea, kes on siiamikõrvikud, siis need on 3 blondiini, kes räägivad telefoniga. Kaks blondiini, kes on omavahel handsfreega ühendatud ja räägivad kolmanda blondiiniga, kes kõnnib hoopis teises suunas juttu. Kui üks ühenduses olev kõrvik peaks pehmes ja märjas lumes kaotama oma tasakaalu ja kõrvaklapi kaotama siis tuleb üle tänavate karjuda: Mayday, mayday ! Kõrvik maas, kõrvik maas ! SOS, SOS! :D Ja nalja jätkub kauemaks. Ilmselt ei pea ma selgitama, miks oleme me märjad ja vallatud:D. Aga oli tore, hea oli end tuulutada, hea oli koos olla.

Koju tagasi tulles olin ma väga läbi omadega. Viimasel ajal olen nii jõuetu, et ainult magaks vaikselt keras ja lööks õrnalt nurru. Ilmselt sain ma oma talveväsimusest üle ja sellele järgnes kevasväsimus või -masendus, ei teagi täpselt. Lihtsalt tean, et ma ei jõua, ma lihtsalt ei suuda. Ma kardan, et tean milles asi, kuid südames loodan, et ma eksin.

Hetkel on kell juba palju ja ma vorbin veel oma homse tegevuse konspekti- jah homme on jälle praktikapäev ! Õhtul on aga pidu, lemmikutega. Kuid peoplaanidest täpsemalt juba homme.

Mu parim sõbranna juba kurjustas täna minuga, et issand ma polegi veel kirjutanud, IKKA VEEEL mitte. Nii armas, et mul on fänn. She's my superfriend ! :)

Ma tahan suve: Laul !

Ma tahan tantsida ja jagada oma armastust: Laul !

Mul tunne, nagu kõik asjad kuhjuksid ühte suurde hunnikusse. Ma mattun järjest rohkem ja rohkem kohustuste, nõudmiste, eraelu, tunnete koorma alla. Mul on teha vaja vähemalt 101 asja, kuid ma olen kaotanud oma järje nende tegemisel. Ma peidan oma kohustused vabanduste taha- kord olen ma palavikus, kord mul pea valutab, siis on süda paha, siis mul on kurb tuju, siis ma olen õnnetu, siis on selg valus ja siis ma sain jälle haledalt üle või tekib mingi muu vabandus. Tihtipeale, mind tabavadki need asjad ja kui nad tulevad, siis mitte ühekaupa, vaid ikka korraga ! Aga, need pole nii ületamatud ju. Miks ma peidan end tobedate vabanduste taha. Ülikool pole endan nagu algklass, kus ma jooksin nuttes viimasel hetkel isa juurde ja palusin, et ta aitaks mul ära teha referaadi või teeks minu eest ära selle väga raske kodutöö. Ma ei saa enam loota teistele, ma olen täiskasvanu ja pean ise hakkama saama. Ma olen terve elu olnud selline iseseisvam plika, teinud kõike ise, käinud tööl, elanud terved suved üksinda ja saanud väga hästi endaga hakkama. Pole probleemi. Kuid viimasel ajal tunnen, kuidas ma enam ei jaksa olla iseseisev, hakkaja. Tahaks olla laps ja et kõik teeksid mulle kõik ette-taha ära, või vähemalt aitaksid mind ! Mul lihtsalt puudub piisav motivatsioon, mille nimel neid asju teha ja sellepärast lihtsalt lasen neil koguneda ühte hunnikusse. See kuhi mu õlgadel muudkui kasvab ja kasvab ja kasvab.. Ma tunnen, kuidas see mind sammhaaval hävitab. Ja muudab mind nõrgaks, ning jõuetuks, muudab mind allaandjaks.

Tegelikult olen ma üpris suur viriseja. Ma mõtlen asjad enda jaoks palju hullemaks ja keeldun kategooriliselt neid tegemast. Küll ma olen nii saamatu ! Aga lõpuks ma teen need asjad ära. Ilmselt on südametunnistus see, mis ei luba asju lihtsalt niisama jätta, ma teen nad ära kasvõi viimasel ööl ja ma ei maga tundigi enne tähtaega, kuid tehtud see asi saab. Ma vajan oma tuttavate tuge, kes kinnitaksid mulle, et ma saan hakkama ! Ja ma saangi hakkama, küll suure virina ja halaga ning piisavalt suure toetusega, kuid hakkama saan ! Ma lihtsalt ei usu piisavalt endasse, kuid aitäh teile, kes te usute !

Kuid täna mõtlesin, et aitab naljast ! Ma võtsin end kokku ja panin kiirelt google'i otsingusse paar sõna ja leidsin mõned raamatud. Enne raamatukokku jõudmist, oli paanika mu kadunud raamatukogukaardiga ! No mittekuskil ei ole. Pöörasin terve elamise tagurpidi ja kus oli kaardike !? Ei olnud laua peal ega laua all, põrandal polnud, voodiall ka mitte vaid hoopis mu voodi ! Mis ta seal tegi? No ausalt, ma ei taha ise ka teada. Kaart leitud, tormasin raamatukokku, ning kirjutasin sedelid raamatutele, mida sooviksin tellida hoidlast. Kui need vormistatud, hakkasin raamatukogu saale läbi tuustima. Kujutate ette, blondiin eksis peaaegu, et ära raamatukokku ! Ülikooli raamatukogu on ikka nii suur ja keerulisi käike täis. Kõndisin vähemalt kolm korda läbi raamatukogu kolmanda korruse saalid, kuid kätte ma sain need raamatud, mida ma tahtsin ! Selle aja peale olid ka mu raamatud hoidlast kohale jõudnud. Laenutasin ära terve suure kuhja raamatuid, kuid ma ausalt ei tea, kas neist on abi mu seminaritöö kirjutamisel või mitte.

Koju jõudsin umbes 9 ajal. Kiirelt tass teed ja kohe msni lobisema ja kurtma oma raskest avastusretkest raamatukogus. Merlen ütles ka, et vist tuleb maailmalõpp, sest Krista on raamatukogus ! No päris tõsi tegelikult, sest ega igapäev mu msni nimes just sõna raamatukogu. Ütlesin Merlenilegi, et tean, mul endal oli ka päris creepy tunne, kui kirjutasin nimesse, et olen raamatukogus...

Homse päeva veedan ma ka aga raamatukogus. TÜ raamatukogu on ju nii super koht aja veetmiseks/ viitmiseks. Kuid tegelikult on sellel hoopis sügavam tähendus, nimelt on homme TÜ avatud uste päev ja ma lähen sinna esindama oma eriala. Abituriendid ei pruugi ju teada kui vahva eriala on KELA (Koolieelse lasteasutuse õpetaja - päris uhke nimi eks !? ;P ) ja minu ülesandeks ongi see neile homme selgeks teha. Mul pole veel valmis mõeldud, mis saab selga/jalga/soenguga/meigiga.. Aga eks hommikul kiirustades tulevad kõige leidlikumad mõtted ! Lugesin avatud uste päevakava ja tundub et tuleb põnev päev ! Kohal on ALO - TV ja palju tuntuid tegelasi, on mängud ja asjad ning muidugi põnevad inimesed ! Ma küll kardan, kuid ma nii ootan homset päeva ! See pisike üritus tirib välja mind argipäeva rutiinist.

Nüüd aga läheb Krista pessu, teeb võibolla pähe patsid, teeb õhtuse teetassi võtab raamatu ja liigub voodisse. Hell yeah, täna vist ei kõigutagi arvutimängud Kristat unemaale. :)

Väike foobia workshop. (Lihtsalt vaata, naerda võid ka.)

Ja õhtulaul: Lihtsalt pead kuulama ! ;)

..kuid kudemise ajaks tõmbab ta selga erksa pulmarüü- kõhualune ja rind värvuvad erepunaseks, selg rohekaks, lõpusekaaned ja silmad aga siniseks. "


Jubepõnev eksole. Mul on tunne, et ma ei õpi mitte lasteaiaõpetajaks, vaid hoopis zooloogiks, bioloogiks ja psühholoogiks. Ma olen terve õhtu jamanud kalade õppimisega, kopisin wordi kalaliigi kirjelduse ja sinna juurde ka pildi. Ja muidugi pidid need 28 pilti mööda wordi dokumenti ringi jooksma. Ühesõnaga, blondiin läks kergelt hulluks. Ma tean tegelikult neid kalaliike, sest kõik on tuntud kalad, kuid kas ma neid ka homme tean on hoopis teine küsimus. Just hetk tagasi saatis mu pisike Konnaprintsessike mulle oma slaidishõu kaladest- tema õppis niimoodi. Vaatasin slaidishõu läbi ja üks kaladest, keda ma ära ei tundnud oli Koha. Well, panen tema pildi nüüd siia ja loodetavasti mul edaspidi tema äratundmisega probleeme ei teki ! Kaladest tänaseks aitab, läheb töö nagu läheb ja et ma oma prille maha ei unustaks ! Eelmine pühapäev ründasin mind unenäos igasugused selgrootud, seekord siis seisab ees väike retk merepõhja..

Ega ma veel magama ei saa, sest vaja teha üks oskuste õpetamise mudel vms. Vingun ja torisen, kuid midagi ma teen. Ei näe palju vaeva, vaid kavatsen ülekäte valmis teha. Ma vajan ju ometi iluund ka ! Merlen ütles täna mulle, et ma olen nii äge kui ma torisen. Äkki peaksin nüüd tihedamini torisema hakkama? Ma tahan koguaeg lahe olla..

Eilsest pepuliigutamisest ka paari sõnaga.. Oli stiilikas: "Nukumaja", kus lubati Barbie'sid ja Ken'ne. Noh, kas see lubadus nüüd ka täideti on juba iseasi. Tõesti, eks on ju igasuguseid nukke- peol oli tõesti nii mõnigi Barbie ja Ken, oli pisikesi nukke, oli suuremaid nukke, oli täispuhutavaid nukke, oli puust nukke, oli tantsivaid nukke, olime MEIE, oli inimesi, kes polnud nukud, kuid kellele meeldib nukkudega mängida ja oli ka kaltsunukke..

Eile oli mul tunne, et ma jään kõigile jalgu või et ma olen nähtamatu. Mulle astuti korduvalt peale, nügiti koguaeg ja mingid tsikid hõõrutasid oma peput minu vastu. Lisaks oli nii palju teisi häirivaid asju.
Esiteks, mehed kes käivad klubides lihtsalt piidlemas. Nad vaatavad igat su sammu ja hoiavad oma pilku su pepul või so called silmadel. Siis hakkavad nad omavahel sosistama ja naerma ka veel. Kas mõni naine läheb kluppi ja hoiab pingsalt oma pilku meeste package'il allpool vööd, ning seejärel hakkab sõbrannadega itsitama ? Natuke piiluda ju ikka võib, kui kui sa konkreetselt vaatad naise peput, niiet ila tilgub nagu Bernhardiinil, kes on näinud ahvatlevat lihatükki, siis on see lihtsalt jube ebameeldiv ja ahistav.
Teiseks, oleme lahedad, hakkame klubis kaklema ? No, mida sa ronid kluppi peksma. Peale teie, kaklejate, on klubis ka teised inimesed, kes võivad kogemata teie teele ette jääda, ning seejärel tõsiselt viga saada. Hea, et meil sõbrannadega kõik
meeled töötasid ja eest ära saime. Kuid nii mõnigi wannabe Ken, sai endale ilusa sinise silmameigi.
Kolmandaks, neiud, kuidas te riides käite !? Okei, lühikesed kleidid ja mustrilised sukapüksid, väga seksikas tõesti. Kuid, kui sul on sukapüksid alla vajunud ja kleit omakorda tõuseb üles, andes välja pluusi mõõdu (Ja ma ei mõtle siin sellist pikemat sorti tuunikat !), ning sa tantsid lavapeal tutike välkumas, no kas see on sobilik ? Kas see on seksikas? Ei, see on labane. Ainuke, mis see neiu suutis korda saata oli see, et pool tantsuplatsi oli tühi (Just see pool kus tema tantsis), tubli !
Neljandaks, ma olin väsinud, mu jalad valutasin, kuid ma tahtsin nii väga tantsida. Mu sõbrannad olid ka väsinud, kuid sellel ajal kui nemad jalgu puhkasid tantsisin ma ikka veidike omaette nende juures, mõtlesin natuke omi mõtteid, nägin oma seksikat kummitusepoissi ja see tegi südame raskeks.
Viiendaks, kallid DJ-d, palun varuge endale klubiõhtuks rohkem kui üks CD. Päris tüütu oli 3 korda sama plaati kuulata !

Nii halb see pidu ka polnud, kuigi selline mulje võib jääda. Tegelikult oli tore, sest koos on ju alati tore. Nägin ka mõndasid tuttavaid nägusid ning sain mõned kallistused ja me olime peaaegu et lõpuni peol. Koju saime ka soojas autos, mis küll libedal teel tahtis natuke oma juhitavust kaotada, kuid ellu me jäime! Võibolla häirisid kõik need asjad, sest meil oli kaine pidu. Saime adekvaatselt jälgida, mis tegelikult klubides toimub. Päris naljakas, kuid samas veidi ka kurb ja ärritav. Kokkuvõttes jäi peost siiski hea mälestus ja eriti heana tundus varahommikune tass teed ja üks võileib (leib, või, salatileht, vorst, kurk- njämm !)

Kui juba natuke nukuteemaline sissekanne on, siis kirjutan ka natuke oma tundeid. Miskipärast tunnen ma end vahepeal päriselt ka nukuna, keda väntsutakse, kellega natuke aega mängitakse ja seejärel nurka visatakse. Sest leitakse uus ja põnevam ja ahvatlevam nukk, kellega on ju palju lõbusam mängida... Päris selline ärakasutamise tunne on tekkinud mitmeid kordi ja mitmetes erinevates olukordas. (Ma ei mõtle ainult mehe-naise suhteid vaid ka minu ja mu sõbrannadevahelisi suhteid.) Ma olen mänguasi, vahepeal tunnen end täispuhutava nukuna, kellega on tore aega viita. Ma kunagi lõin enda jaoks moto:" Mänguasjaks olemisel on vaid üks reegel ja kui sa seda reeglit ei riku, pole sul kunagi igav vaid veedad vapustavalt meeldivalt aega!" Ja mis arvate teie, kas ma käitusin vastavalt sellele motole ? Ei. Ma rikkusin seda reeglit, korduvalt. Mul oli vaid üks reegel: "Ära lase tekkida tunnetel !". Mul oli lihtsalt kohustus mitte armuda, mitte hakata hoolima ja ma ei suutnud seda täita, vähemalt mitte lõpuni...

Aga hetkel ma lõpetan ja vean oma palavikulise(38,2!) pea ja punased põsed voodisse ning üritan lõpetada oma koduse töö. Homme peaks olema väga pikk päev, aga võibolla teen oma päeva mõned kärped. ;)

Midagi vahvat ! (vaata seda:D)

Lilled, tulge välja peidust!
Kas siin üldse lilli leidub?
Tulge välja, heia-hei!
Mina,kevad, kutsun teid.

Linnud, tulge jälle koju,
laulge rõõmsaks kõigi tuju.
Tulge laulma, heia-hei!
Mina, kevad, kutsun teid.

Karud-siilid, tulge välja!
Talv sai mööda, kevad algas.
Tulge välja, heia-hei!
Mina, kevad, kutsun teid.
(miksike.ee)

Täna. kell 19:32, hakkab siis kevad. Kuigi väljas on veel suured porised lumehanged ja teid katab jää ja vesi. Mitu päeva on sadanud vihma ja kõik on kuidagi nii räpane. Kuigi olgem ausad, väljas on juba soe, päike särab soojalt, linnud lauluvad ja vesi lahmab mööda tänavaid. ta tuleb, ta tuleb, küll tasa ja targu, kuid ta tuleb. Ta tuleb, ning toob lumekihi alt välja kõik räpased asjad, saladused, maha visatud prügi, unustusse vajunud tunded ja armunud paarikesed...

Oeh ma ju ootan kevadet, kuid samas olen veidi pessimistlik ka selle tuleku suhtes.. Kuid ma unustan täna oma pessimismi ja ütlen: "Tere, Kevad!"

Ja täna otsustasimegi lemmikutega teha väikese kevadealguse tantsu. Soengud pähe, kerge meik ka, seelikud selga ja lähme liigutame klubis natuke oma pepusid. Mina lõpetangi nüüd ja lähen saan lemmiktüdrukutega kokku ! :)

Tervitage Kevadet, laske päike südamesse Ja liigutage peput !

Anu Tõrs- Kevade Marss

Rääkides eilsest, siis eile oli päris mitutmoodi päev. Praktikapäev möödus natuke pahasti, mu tegevus oli häving, terve see päev oli häving. Juba hommik lõi terve meie planeeritud tegevuse segamini, ilmselt olen ma liiga kinni oma paberis ja ei suutnud kohe ümber orienteeruda.. Ma olen ju alles noor ja roheline, ma ei peagi kohe kõige peale tulema. Kuigi juhendajad kiitsid meid, tundis, et mina hävisin. Mõnuga. Samas oli natuke tore ka, sest me tegime Pupsuga selle aasta esimese lumememme ! ;) Ja selle tegemisel sai nalja oli kui palju.


Peale praktikat olin ma jõuetu ja veidi tujukas. Et mõtteid eemale saada, tegin endale suurepärase pesupäeva. Pesin ära vist kõik riided, mis mu kapis olid. Ja siis lobisesin emaga natuke. Kui ma ema juurde kõndisin, läksin läbi kõikide lompide, mis mu teele jäid. Hüppasin oma punaste kummikutega tänaval ja otse lompi. Peate mind imelikuks eks ? Aga teate, mind ausalt ei huvita. Ma olen terve oma elu armastanud vett ja mul pole kedagi, kelle nimel olla preili, käituda elegantselt ja väärikalt. Ma siis olen pigem laps, mängin üksi, käin läbi kõik lombid, mis julgevad mu teele ette jääda, panen silmad kinni ja naudin muusikat, tantsin nii nagu keegi ei vaataks mind, laulan kõva häälega ja valesti, nutan ja olen tujukas, naeran kõva häälega ja olen niisama armas. Kui tuleb see keegi, siis hakkan neiuks.

Kui ma lõpuks koju tulin, mängisin hoovipeal jäälõhkujat, mille tulemuseks olid läbimärjad riided, valusad lihased ja kerge peavalu ning palavikuline tunne. Tegin ka süüa veidi ja siis hakkasin õhtuks valmistuma.

Umbes 9 ajal hakkasin linna kõndima, oli veidi jahe ja märg. Oli pime, ma mõtlen täiesti kottpime. Mu tänavas ei põlenud ükski lamp. Ma kardan pimedust ja üksindust ja nüüd olid need kaks korraga mind tabanud. Ma hakkasin endale igasuguseid asju välja mõtlema, ma vahepeal lausa vihkan oma kujutlusvõimet. Ma kõndisin kiiresti, sest ma olin loonud enda jaoks Hirmu, mille eest pidin pagema. Aga linna ma jõudsin. Me Läksime sõbrannadega peole. Enne istusime Ristiisas, kus oli palju rahvast. Kes sõi, kes jõi ja kes tegi niisama nalja. Kuna ma olin oma päevast kurnatud, siis ma tõesti ei jaksanud seal niisama istuda, vaid tahtsin minna kluppi ja tantsida ! Lugesin peaaegu et minuteid ja sekundeid, millal me ometi liikuma hakkame ! Lõpuks me läksime. Pidu oli tore, olid mõned tuttavad ja palju rahvast. Mulle meeldis ka muusikavalik. Kui pidu jäi üsna lühikeseks, nimelt olin ma juba kell 2 kodus ja mõtlesin, et milleks ma üldse end välja ajasin, paaritunniliseks peoks, endal nii palju õppida. Samas ma saan aru ka, et see, et pidu lühikeseks jäi oli mitmeid põhjuseid ja polnud väga tuju kellelgi seal olla, kui minu jaoks on klubiskäik vabastav ja viib mõtted eemale...

Eile aga, oli see pidu ka minu jaoks kuidagi raske. Ma nägin igal pool ühte tegelast, vahet pole kas mul olid silmad kinni või lahti, tundsin, et ta on seal. Kõik inimesed, kellel peatus mu pilk, meenutasid mulle teda ja siis muidugi tuli mõlemas saalis korraga TEMA laul. Ma mõtlesin, et ma hakkan kohe nutma. Annan alla ja lihtsalt murdun. Ta on lihtsalt nii sügaval südames, et ma ei saa teda välja. Kõik meenutab mulle teda ja neid tundeid. Lootusetu olen.

Tema Laul : Mario Bischin- No goodbye
Ja minu üks lemmikutest: Mario Bischin- So
See laul, kirjeldab peaaegu et täpselt minu tundeid.

Täna aga olen olnud päris varajane ja õppinud, uurinud rabakonna kohta, lastekaitseseadusi ja teinud veel põnevaid asju. Sellega mu päev veel ei lõppe ja palju on ees, palju vajab tegemist. Seega lõpetangi ma oma nutulaulu.

Soovilugu: Ackent- Love stoned

Mu hommik algas juba kell 6, kui ma avasin oma silmad. Üle väga pika aja tuli jälle 8ks kooli minna, see on lihtsalt ebainimlik! Aga üles ma sain ja kooli ma läksin. Esimeses loengus mõtlesin küll, et silmad poolavatuna ehk elan selle kaks tundi üle kuid seejärel tadaaa Krista. Kuid siis tuli kuskil nähtamatu energiaboost ja hea tuju. Loengupidaja oli selline vahva tädike, natuke totu, ei osanud isegi telekat käima panna, kuid meile tegi see vaid nalja. :D Terve järgnev loeng saigi naerdud ja nilbet juttu aetud ja veelkord naerdud. Mulle nii meeldis, aitäh vahva loengu eest! ;)

Tänase loengu laul (Mina ei vastuta kui see Teid kummitama hakkab !)

Nüüd olen ma kodus ja sõin kõhu mõnusalt täis. Pikutan hetkel voodis, kuid mul on siiski veel energiat. Varsti hüppan voodist püsti ja koristan veidi puhtamaks oma laua ja hakkaks homset tegevuskonspekti meisterdama. Homme on ju praktikapäev, milleks peab ette valmistuma. Ja ka oma iluuni tuleb korralikult ära magada.

Ma armastan muusikat ja mul pole üht kindlat lemmiklaulu. Küll on aga mul terve pleilisti jagu laule, mida võiksin kuulata hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. Üks sellistest lauludest, mida kuulan repiidil on : Major Lazer ft Nina Sky & Ricky Blaze- Keep It Goin' Louder


Täna on topeltrõõmus päev !
Mu kallil kursaõel on täna sünnipäev, palju õnne, mu kallis Triinuke! :):*
Ja mu teine kursaõde sai täna tütre, palju õnne Prita ! :)

Tee nii, et ma ei peaks jälle kahetsema.
Ma ei taha seda uuesti läbi teha...

Hirm, segadus..
Süda peksab, mõtted on laiali..

Päästa mind, kaitse mind !
Ära lase mul kuristikku kukkuda..

Ma luban, ma luban, MA LUBAN..
Haara kinni, enne kui on hilja.

Ma pole küll ainus, kes vajab päästmist,
kuid olen liiga nõrk, et seekord end ise päästa..

Palun, tule ja...
Ma ootan Sind.

Dash Berlin ft Emma Hewitt- Waiting
Morandi ft Helene- Save me

Eile oli esmaspäev, mis algas piduselt. Kõigepealt oli muidugi koolis ka vaja olla ja igasugu põnevaid asju teha. Nimelt meil oli kalade praktikum, jah päris kaladega. Pidime ära tundma räime, kilu ja soomuslesta. Arvate küll, et ah, kerge ju ! Kuid tegelikult kõik nii kerge ikka pole ja päris huvitavaid asju sai teada. Näiteks kas te teadsite, et lestal on pea taga koht, kust kõik elutegevuse jäägid välja tulevad ? Mina ei teadnud, mina otsisin seda kohta hoopis kuskilt sealt saba poolt.. Ning kas te teadsite, et räim muudab oma värvust, kui ta liigub erinevat värvi taimede vms vahel ? Igastahes, oli päris põnev ja kohati tekkis tunne, et ma peaks neid asju juba kooliajast teadma, kuid miskipärast tundus see kõik uue informatsioonina. Ülikoolis saab targaks ! Nalja saab ka, sest nende kaladega sai nalja ka tehtud. Vahepeal tõesti tundub, et meie koht ongi lasteaias ! ;)

Viimasesse loengusse ma aga ei läinud, sest kiirustasin koju end korda tegema. Õhtul oli mu kalli kursaõe sünnipäev, kellele kinkisime seksika seksika asja! ;) Istusime tema juures, sõime kõike head ja paremat, tegime väiksed kokteilid, paitasime kassi, tegime pilte, tantsisime, vaatasime Triinukese viie aasta tagust tantsuvideot ja tegime nalja, nalja ja veelkord nalja ! Mul oli ülemõistuse tore õhtu ja need tüdrukud on nii toredad. Mul pole sõnu, naerda sai nii, et kõhulihased on valusad ! Tänud tüdrukud :P
" .... Mis vaevab Sinu südant..?" "Süda... Läigib"

Eilse meenutuseks ! See suurepärane tants jääb mulle aastateks meelde ! Tahaks seda küll uuesti näha, kuid kui ma nüüd kuulan Barbie laulu, tuleb see video mulle niigi silmade ette. Huumor ! Aga kuna videot mul pole, siis siia ainult laul. ;)
Aqua- Barbie Girl

Täna aga olen terve päev olnud lihtsalt. Ärkasin juba hommikul vara, kuid midagi väga asjalikku teinud polegi. Kell kiirustab ka kuhugi meeleheitlikult ja käes on aeg et minna kooli. Kaheks tunniks kooli ? Mõttetu !

Kardinaid pole ma veel akende eest tirinud, kuid tunnen et päike on soe. Kuid kas ka tegelikult soe on seda saan ma kohekohe teada. Juba kevadest kevadesse kehtib minu jaoks lause: Üksinda on külm, ka siis kui päike paistab. Ja nii on. Minu jaoks vähemalt. Kui lasta päikesel oma südamesse tungida oleks võib-olla ka üksinda võimalik tajuda soojust, kuid ilmselt pole ma selleks veel valmis...

Hetkel aga, kena päeva !

See reede oli hull. Kui naised pidu teevad, siis ikka korralikult ! Soojenduspidu oli väga super, sai tehtud hulle pilte ja tonnideviisi nalja. Kuid see mis toimus juba klubis... Vot sellepärast on minul häbi. Lihtsalt, reede oli päev, mil sai ületatud kõik reeglid ja kõik piirid. Sõna otseses mõttes ja ma ei liialda. Ma olin selline, nagu pole kunagi olnud. Ja selline ma ei taha enam kunagi olla ka, ausalt. Sai tehtud lollusi ja käitutud nii, nagu üks korralik naine kunagi ei tohiks käituda. Aga sellist asja enam kunagi ei juhtu ka, ilmselt oli mul vaja end niimoodi välja elada. Aga Atlantisesse lähiajal ma oma nägu näidata ei soovi, hoian madalat profiili.

Õnneks on Tartus veel mu teine kodu CT, kus ma midagi sellist pole korda saatnud ! :D

Shaun the Sheep- Football

Reedel valiti ka Eesti laul 2010. No minu arvates, täielik häving. Me ei saa elusees poolfinaalist edasi.. Mina oleks Eurovisioonile saatnud pigem Ott Sepa ja Märt Avandi ! Sest mulle meeldisid nende lood palju rohkem. Lovely Boyz- Broken Heart, kummitab mind praegugi veel !

Laupäev aga taastusin. Ja mõtlesin, mida ma korda olen saatnud. Mõtlesin üldse kuidagi jubepalju. Mõtlesin, et olen läbi elanud ja korda saatnud päris palju, et nüüd tahaks endale kindlust, tahaks turvatunnet. Et aitaks ehk hullukese mängimisest, kuid jah... Eile oleksin pidanud ka peole minema, kuid kuna ma olin veidi tõbine ja natuke jõuetu, siis otsustasin veeta oma laupäeva kodus, seltsiks hea muusika, mängud ja tass kuuma teega.

DJ Tiesto ft Nelly Furtado- Who wants to be alone

Täna on aga pühapäev ! Täna on eriline pühapäev. Täna on Emakeele päev. On hea, et aastas on üks päev, millal me tähistame nii tähtsat ja rahvuslikku püha, kui seda on meie emakeele päev. Meie keel on nii ilus ja seda peab hoidma ning austama. Nüüd kui tulevad eurod, kaob üks osa meie rahvuslikkusest. Mina isiklikult olen eurode vastu ja mitte ainult sellepärast, et need on koledad rahad vaid sellepärast, et need ei oma nii suurt tähendust kui seda on meie rahal. Me oleme üle elanud palju ja meie kroonid omavad suurt ajaloolist tähendust, neil on pildid meile tähtsatest ja austusväärsetest inimestest ! Kuid nüüd kui tulevad eurod.. Kaob osa meie ajaloost.

Ruja- Eesti muld ja Eesti süda

Olen terve päev vahelduva eduga õppinud.. Just nimel vahelduva eduga. Ma ei suuda end kokku võtta. Ja mul on mu supervanaema, kes teeb iga sekundi mu elust põrguks. Ta ei vääri olemast vanaema. Aga kuna see on blogi, siis ma ei taha avalikult tema nime siin kasutada. Millega olen ma ära teeninud selle pideva sõimu ja alanduse ? Ma ei austa seda naist enam. Ta on liiga palju kordi mind nutma ajanud. Liiga palju rikkunud mu elu. Ta hävitab kõik vähegi hea ja ilusa enda ümber. Ta on kõikide naabritega tülis, sest teate, tema on selline naaber, kes istub koguaeg hambad ristis aknal ja sõimab kõiki, ning näitab neile rusikat. Isegi ta oma õde ei austa teda enam ja ka pojal viskab vahepeal üle, kuidas tema ema temaga käitub. Ei, siin ei aita vabandusena see, et ta on vana ja ei saa aru mis toimub. Ta saab väga hästi aru kõigest, ta teab kuidas inimestele haiget teha, ta on õel. Mul on häbi, et mul on selline sugulane !

Nüüd, aga on kell juba õhtus. Ja mul on veel sada asja teha, seega tänaseks aitab nukrutsemisest ja tujutsemisest. I stop being sad and start being awesome instead !

Lenna Kuurmaa ja Elmar Liitmaa- Vabadus valatud verest

"Suhkat, sahkat sõidab rong, see on minu sõrmerong.
Pöial on mul veduriks, teised sõrmed vaguniks.
Käsivarrel rööpad maas, seal nüüd sõitu teha saab.
Suhkat, sahkat, suhkat, sahkat, suhkat, sahkat, tsuuh..

Suhkat, sahkat sõidab rong, see on minu sõrmerong.
Pöial on mul veduriks, teised sõrmed vaguniks.
Kõhu peal on rööpad maas, seal nüüd sõitu teha saab.
Suhkat, sahkat, suhkat, sahkat, suhkat, sahkat, tsuuh

Suhkat, sahkat sõidab rong, see on minu sõrmerong.
Pöial on mul veduriks, teised sõrmed vaguniks.
Põse peal on rööpad maas, seal nüüd sõitu teha saab.
Suhkat, sahkat, suhkat, sahkat, suhkat, sahkat, tsuuh... "

Selline oli üks pala, meie igareedesest kohustuslikust laulutunnist. Ilmselt ei saa te praegu aru, kui laheda lauluga on tegelikult tegemist, sest te pole kuulnud, kui ilusasti laulab seda meie muusikaõpetaja. Tema hääl võtab isegi mind sõnatuks, rääkimata siis veel lastest. Üks osa minust ootab reedeid just selle 15-ne minuti pärast. Selline mõnus, hommikune laululine äratus loob hea tunde terveks päevaks. See viis on nii nakkav, et ma olen seda ümisenud terve päev, laulnud sõnu ja teinud kaasa liigutusi.

Mis aga puutub mu praktikapäeva, siis see oli väga tore. Lapsed on vahvad ja veendusin taas, et ma ei pea neid kartma. Nad on asjalikud ja toovad päikse ka kõige tormisemasse päeva. :)

Kuigi päev oli vahva, olen ma kurnatud. Ma olen väsinud sellest nädalast, väsinud tänasest päevast, väsinud lootmast, väsinud kurb olemast,väsinud talvest, väsinud otsimast ja ootamast... Väsinud, väsinud, väsinud ! Ma olen väsinud olemast selline nagu ma olen- nõrk...

Aga hetkel pole mul aega, et pikemalt kirjutada oma nõrkustest ja muredest, pole aega lasta väsimusel võimust võtta. Ma pean hoopis käbe pesus käima ja end korda tegema. Vahetama riided ja ootama, kuni mu sõbranna töölt vabaneb, et koos tormata teiste tsikiitade juurde peole warmupi tegema. Täna lähen oma lemmiktüdrukutega Cosmodrome'ile. Jah just täna vallutan koos oma kaasblondiinidega Atlantise ja rokime hommikuni. Tekiila juba ootab sügavkülmas ning sidrunid levitavat värsket lõhna mu toas. Riided on enamvähem valitud ja meigiasjad valmis pandud...

Täna on mul plaanis kaotada enda jaoks reeglid ja nautida. Ja mis kõige parem, ma luban, et homme ei kahetse midagi, sest kui kõik läheb nii nagu plaanitud, siis mul homme lihtsalt mälestused puuduvad.

Pidu võib alata !

Midagi Cosmolikku - Melleefresh vs Deadmau5 - Sex Slave (Original Mix)

Just stop and listen to the rain

Can you feel the hidden pain?

These are tears of the Sky

Don’t you know the place up there high?

These tears come from the bad,

The people are doing or done had.

From all the anger in this world,

Evilness, jealousy or just a mean word

People are malicious and they don’t care,

That’s why the Sky is crying today.

We would make a change if we’d only try,

Believe us- it’s not hard just to care.

He tries to help us, but nobody is listening,

It’s sad that people are too selfish to care.

He has learned that no good word can help no more,

He pays back, hurts us and makes us suffering.

Sky takes all this badness into himself,

He is ready to listen, to forgive and help.

If you would reach your hand towards him

He’d help you and saves you from this crap.

If you’d take the time and will,

To say I’m sorry, I’m still caring.

You won’t be anymore in pains and ill,

And the Sky won’t let a tear go falling.

Krista 2007