Jah ma olen katki. Jälle. Olen purunenud tuhandeks pusletükiks. Olete kunagi sellist puslet kokku pannud? On raske, eksole? Kohe kindlasti on ära kadunud ka mingi asendamatu tükike. Minu puslest on puudu kohe päris mitmed tükid, mis on lootusetult kadunud... Ilmselt olin ma see aasta jälle paha laps ja päkapikud otsustasid minult hoopis asju võtta, toomise asemel. Neil ka ikka ju masu...

Sisimas ma tean, mis minu katkise tunde tekitas, kuid sellest avalikult rääkida ma ei taha. Asi ei ole enam usaldamises või mitteusaldamises.. Asi on selles, et ma ei taha inimestele ajudele käia... Ma ei taha neid koormata oma pidevate murede ja emotsioonidetulvaga. Neil on oma elu, omad mured, omad rõõmud- ei ole mind neile koormaks enam vaja.. Ja olgem ausad, mõnikord on lihtsalt targem vait olla, ennetamaks seda, et su sõnad sinu vastu pööratakse ja sinu eest otsustama hakatakse. See on minupoolne panus võimalike kuulujuttude vähendamiseks, kuid inimeste fantaasia on piiritu, seega tekkimata nad ei jää.


Kõik asjad kuhjuvad- tööd, tunded, mured, kohustused, minevik, olevik, tulevik. See kõik kuhjub ja matab mu enda alla, nagu Monika mattis kõik teed ja majad lumme. Ma olen totally lost omadega. Kes mind leiab, kes mind päästab- see on küsimus.

Ah, põrgusse kõik.

Sunlounger - Lost (Chill)