Räägitakse, et lastele ei tohi öelda käske või keelde stiilis "Ära tee seda", "Ära tee toda", "Ei tohi" jne , vaid tuleb öelda seda jaatavalt. Kui sa nii ütled, siis laps saab küll aru, et ilmselt ta teeb midagi valesti, kuid mida, see jääb selgusetuks. Jaatavalt mõistab aga laps seda paremini ja tal ei teki negatiivset kogemust.
Ka mina sean endale pidevalt asju mida ei tohi või ei tohiks öelda ja teha.
Tänase päeva not to to list on selline:
- Ära mõtle üle.
- Ära hakka jälle lootma. Keegi pole põhjust andnud lootusteks, niiet back down, bitch.
- Ära raiska mõttetult oma väärtuslikku aega.
- Ära ole enda vastu ebaõiglane.
- Ära lase teistel endaga halvasti käituda.
- Ära unista asjadest/inimestest/kohtadest, millest ei tohi.
- Ära lükka asju edasi homsesse.
- Ära ! Ära ! ÄRA !
Koguaeg on ainult üks enesekeelamine, stiilis ÄRA. Ja mida see mulle annab ? Mittemidagi. Ma ei muutu. Ma hakkan unistama, lootma, kuigi põhjust ei ole. (punkt nr 2 ja nr 6) Mul on küll hea olla, aga miski keelab mind. See on see sisemine ÄRA.(punkt nr 8) See on nagu kaitserefleks, et mitte haiget saada. Kuid see haiget saamisest hoidumine tekitab veel enam haiget või segadust. Sellega ma kohtlen ennast ebaõiglaselt (punkt nr 4).Kui mina kohtlen end ebaõiglaselt ja halvasti, olen enda vastu karm ja ei austa ennast siis miks peaksid seda teised tegema ? (punkt nr 5). Ja siis ma haletsen ennast, olen kurb ja lihtsalt raiskan oma aega (punkt nr 3) ning lükkan tähtsaid ja vähem tähtsaid asju järgmisesse päeva(punkt nr 7), lootuses et siis on midagi muutunud ja ma actually võtan ennast käsile. Kogu see kammajaaa sunnib mind tahestahtmata asju liiga palju üle mõtlema (punkt nr1) ja ma lõpetan koos oma peavaluga voodis. Tõmban teki üle pea, rändan vahvasse tuduländi, kus mu mured mind ei piina.
Aga ma olen rikkunud tervet oma päeva not to do listis olevaid reegleid. See on nagu nõiaring, sellest pole pääsu. Miski ei muutu kui ma ei muutu iseenda suhtumist. Äkki peaksin ka mina üritama oma keelud sõnastama positiivsemalt ? Maailmas on niigi palju negatiivsust väike killuke positiivsust ei tee paha. Palju positiivsem oleks ju öelda nt Käitu endaga õiglaselt või Kasuta oma väärtuslikku aega ratsionaalselt... Kui üritaksin sõnastada oma käsud, keelud, reeglid jaatavalt, kas siis need toimiksid ka positiivselt? Tooksid õnne minu juurde, mu padja alla, mu mantli taskusse, mu käekotti, mu hinge ja südame sisse? Peaks proovima? Kaotada pole ju midagi. :)
Tegelikult pole ma üldse nii meeleheitel ja masendusse langenud neiu. Lihtsalt vahepeal on õhtu aeg kui hakkan mõtlema ja unistama ja iseendas pettuma. Ma leian viimasel ajal jälle päris palju positiivsust ja päikest enda ümber. Tore on see taas üles leida, kuna mingi hetk oli see rändama läinud..
Hetkel soovin ma niipalju asju... Ma tahan et mind märgatakse, minust hoolitakse, mind armastatakse, minust tuntakse puudust.Ma tahan, ma tahan, ma tahan. Aga? Ma kardan jälle pettuda. Ma kardan haiget saada. Ma kardan. Ma kardan. Ma kardan.
Mis selle vastu aitab? Kaks sõna: Ära siis.
0 comments:
Post a Comment