Kõik asjad, mida ma puudutan, lakkavad töötamast.
Mu rüperaalilt lendavad nupud, nagu sügisel langevad puudelt lehed, kui ma puudutan neid oma sõrmedega..
Akulaadija juhe läheb kärssama..
Telefonil kaob ühendus ekraani ja numbriklahvide vahel...
Üleüldse lakkab tehnika töötamast nagu mu elektriline hambahari või küüneviil.
Kõik asjad, mida ma puudutan, kaovad.
Jah, haihtuvad õhku nagu säraküünlast lendlevad sädemed.
Kaovad mu riided, kontoritarbed, ehted, meigiasjad, raamatud, kooliasjad..
Ilmselt pole kaugel hetk, kui ma ühel hommikul, oma silmi avades leian, et ma olen ise ka kadunud.
Ma toon endaga kaasa jamasid..
Inimesed kellega ma suhtlen, saavad haiget. Või saavad haiget nende lähedased..
Solvutakse minu peale- ütlemiste ja ütlemata jätmiste peale..
Ebakindlus on teinud minust kerge saagi enesekindlatele, kaitsvatele, oma tahtmist tagaajavatele inimestele. Kui juhtub ka, et üks asi läheb hästi, siis järgmised lähevad 10 korda halvemini. Nii suhted kui ka muud asjad. Ma enam ei jaksa, annan alla. Ma olen nõrk. Ma olen väsinud. Ma olen haavatud. Ma olen jõuetu.
Naised vihkavad mind.
Mehed kasutavad mind ära.
Loomad näitavad mulle ähvardavalt hambaid.
/..../
Ilmselt on kõigil kasulikum minust eemale hoida... Ma pole nagunii kunagi üksi.. Mulle jäävad mu mured ja ebaõnnestumised.
0 comments:
Post a Comment