Jah, ka praegu sajab lund. Öeldakse, et esimene lumi sulab alati ära. Sama moodi nagu kaob esimene armastus. Kas kaovad kõik esimesed asjad? Kas saame luua veel võrdluse veel mõne esimese korra, kogemuse, tunde, olukorra, inimese kadumisega ? Kas kaob esimene viha? Kas kaob esimene valu? Kas kaob esimene sõber? Vaatan aknast välja, peas on kõik muud mõtted peale koolitöö. Ma tahan eemale.. Ma tahan põgeneda.. Ei, mitte kaugele.. Täiesti piisaks sellest kui saaksin põgeneda mõne inimese kaissu, kes hoolib minust.. Lumesajune öö ja pokaal punase veiniga toob pähe ikka igasuguseid mõtteid, eksole..


Majade ning puuriitade katused on kaetud juba lumega, lumehelbed sätendavad taevas, kuid maapind on veel räpane. Räpane nagu mõnede inimeste mõtted, teod, südametunnistus,
minevik. Räpane, kalk, ükskõikne, enesekeskne. Must porine maapind kiirgab vastu patte ja aastatega kogunenud kannatusi, kogemusi. Sa astud ühe sammu ja libastud.. See sopp Su jalge all on nii sitke ja sunnib Sind libisema.. Ta määrib Su peokingad ja sügissaapad.. Kui peaksid sellest sopas kaotama tasakaalu, määrib ta Su riided. Ta jätab Sulle märgi külge ning kõik näevad ja teavad seda. Keegi ei suhtu enam Sinusse nii nagu suhtuti enne, inimesed naeravad Su üle, tunnevad Sulle kaasa, häbenevad Sind või üritavad Sind iga hinna eest vältida..Sa oled räpane. Sul on küljes plekk, mis jälitab Sind, ta on alati Sinuga, Sa ei pääse sellest...

Oh kataks juba ometi säravvalge lumi selle räpasuse. Et alustada uuelt puhtalt puutumata lehelt. Mälestustesse jääb ikka see väike räpasuseplekk ja kahetsus. Aga, see on Elu. Ja päriselt ka tahaks juba astuda pehmel koheval lumevaibal :)


Leidsin taas üles oma kausta nn luuletustega..Mälestustes sobramine on palju huvitavam kui tegeleda keskkonna hariduses tunnikonspektide analüüsiga.. Igastahes aastal 2006 kirjutas neiu Krista niimoodi:


Kõik tänavalambid võivad ju kustuda
ja sünged pilved kõik täiskuukiired varjata..
Valge kohev lumi peita võib kõik räpased plekid

ja vihm pesta võib kõik tolmused teed..

Raju tuul rebida võib puudelt kõik lehed
ja sõda naistelt võtta võib armastatud mehed..
Pastakas võib lakata kirjutamast
ja südagi ehk lakata võib löömast..
Näo katta võivad valusad igatsusepisarad
ja silmad- need võivad olla nõnda iharad..
Aeg kõik haavad võib ju parandada
ja mälestused halvad-valusad kõik kustutada..
Kuid minu tundeid- mõtteid nõnda siiraid,
ei peita, unustada ega kustutada mittemiski suuda..
Ei armastust, ei viha ega valu
ära pese ükski vihmapiisk..
Mitte ükski pisar ei puhtaks pese mõistust..
ega kustuta sind minu südamest…

4.12.06

Nelly- Just A Dream

How like a winter hath my absence been
From thee, the pleasure of the fleeting year!
What freezings have I felt, what dark days seen!
What old December's bareness everywhere!
~William Shakespeare, "Sonnet XCVII"

0 comments:

Post a Comment

Blondy.

My photo
Tartu, Estonia
Do you ever wonder if we make the moments in our lives or if the moments in our lives make us? (OTH)

Fanclub

Copyright 2009 - Esimesed sammud

Blogspot Theme designed by: Ray Creations, Ray Hosting.