Esimesed sammud

Ma pole kirjutanud terve suve, anna andeks, kallis blogi.

Mul oleks kirjutada palju, sest mu sees on selle suvega tekkinud palju palju uusi tundeid segatud vürtsikate seikadega minevikust, aga kuna on suvi, siis ei satu ma väga tihti arvuti taha, või kui isegi satun, siis mul on häbi tunnistada, aga ma mängin.

Tegelikult ei tahtnud ma üldse selles sissekandes tuua totakaid vabandusi või põhjendada miks ma pole kirjutanud- iga asi omal ajal.

Selles sissekandes tahaksin ma avaldada austust oma vanaisale- Leonhardile. 15ndal jaanuaril möödus 10 aastat mu vanaisa surmast, täna aga 85 aastat tema sünnist. Ma igatsen teda ikka vahepeal, ma ei olnudki teda ju niiväga tundma õppinud. Olin ju alles 10ne aastane kui ta suri. Tean, et ta oli olnud vedurijuht, ma tean, et ta hoidis mind. Mäletan, kui käisin temaga raudtee äärsest putkast hommikuti sooja leiba ja saia ostmas. Mäletan, kuidas käisime depoos õlilampi täitmas, selline mitmevärviline lamp oli, siiani alles :). Ma mäletan, et igal pensionipäeval andis ta mulle raha, salaja, et isa ja vanaema ei teaks. Ma mäletan meie tülisid ja ühte kõigesuuremat tüli kui olime kahekesi maal ja karjusime teineteisele et vihkame üksteist. Naabrid tulid juba vaatama, et mis toimub. Tegelikult ei vihanud me ju teineteist, see on lihtsalt sõna mis teeb haiget ja jääb meelde ka- täiuslik haavamise viis. Eks ma mäletan ikka, kui sai koos maatöid tehtud ja kuidas ta mulle peale sauna ikka lonksu õlut andis, kuid üldiselt on säilinud väga vähe mälestusi temast, kuigi ma kasvasin 10 aastat temaga. Oli ju vanaisa see, kes mind lugema, kirjutama, arvutama õpetas. Iga päev mängisime vanaisaga kooli, hommikul tegin võileivad ja morsi ja läksin "kooli", mis asus tema toas. Panime püsti ühe laua ja seal mu koolipäev hakkaski. Päris naljakas, aga noh see oli rutiin mu jaoks ja sellest sain kasu ma ka ju:). Tema ju õpetas mulle rattaga sõitmist ja viitsis oodata kuni ma Miina Härma Gümnaasiumi õuel ringe tegin.

Viimane augustikuu(jah jälle see sõna viimane..), mis vanaisa veel maal oli ja nägi seda maakohta.. Ta tajus vist ära, et tema päevad on loetud.. Igatahes seisis ta käed seljal, mis oli ta lemmikpoos, vaatas metsa poole, tegi sügava hingetõmbe ja lausus nukral häälel " Minu silmad seda kohta enam ei näe..". Sellel hetkel tuli tal ka pisar silma, mille ta kähku käeseljaga minema pühkis.

Sellel hetkel me mõtlesime, et mis hullu juttu see vanamees nüüd ajab, täiesti eluterve mees ju, kuid eks tema teadis paremini mis temaga toimub. Ei läinudki palju kui pidime temaga arsti juurde minema, kurtis valusid ja nagu oleks vett täis, et sees kõik mulksub... Perearst, myass, saatis samatargalt koju tagasi, hunniku rohtudega. Ühel õhtul pidime aga kutsuma kiirabi, kes mu vanaisa haiglasse viis.. Seal turgutati teda, tehti proovid ja asjad... ja selgus, et tal on vähk. Ja tal oligi kopsudes vesi, see pumbati välja. Ega talle operatsiooni enam teha ei saanud, see oli liiga kaugele arenenud ja vanaisal oli südamestimulaator ka, see poleks ka arvatavasti vastu pidanud.

Vanaisa ei teadnudki, mis tal on, ilmselt ta aimas kuid ei arstid ega meie talle seda ei öelnud. Arstid andsid aega, et maksimum neli kuud, kauemaks teda meiega pole... Ja vanaisa võis koju tulla. Ta ju piinles, valus oli näha teda, söök sees ei seisnud, pidevad valud.. Iga päev peale kooli käisin läbi DuNordist, mis asus mu kodu lähedal ja ostsin kuumi pontšikuid vanaisale. Neid ta sõi vahepeal, kuid ega needki kauaks ta kõhtu ei jäänud. Möödusid jõulud ja vanaisa nägi ära aastatuhandevahetuse.. Kuid iga järgnev päev oli samm lähemale surmale, uuesti kogunes vesi ta kopsudesse, enam ta ei liikunud... Kuni 15nda jaanuari varahommikul ta suri. Ta suri täpselt 4 kuu pärast, nagu arstid olid talle andnud. Ta suri minu silme all. Ma usun, et ta lämbus, sest ta viimased häälitsused olid "a...a...a..aaa..." ja enam ta ei hinganud. Isa sulges ta silmad ja nii me siis nutsime seal voodiäärel kolmekesi- isa, vanaema ja mina...

Täna käisime isaga haual- korrastasime seda, ning süütasime küünlad. Ka minu kodus põleb hetkel küünal. Eks inimese olulisusest saad aru alles siis, kui teda enam pole. Aga, kuskil südames on alati Sinu jaoks olemas üks kohake, mis on ainult Sinu, vanaisa. :)

Naljakas, kui sorisin täna vanades piltides märkasin, et enamus pilte on tehtud matustel. Ka minust kui ma olin 4-5 aastane on pildid, kus ma seisan kirstu kõrval. Jubedus väikese lapse jaoks. Aga ma olin väiksena ilus, see on lohutav. Tahaks praegu ka samailus olla. Kuigi hirmutav on see, et minust ongi vaid tehtud pilte matustel. Prrrh.