Esimesed sammud

Nädal on läbi, kuid ma ei kirjuta selles sissekandes oma nädalast. Ma lihtsalt ei viitsi. Olen laisk ja kui mul oleks võimalik, magaksin terve oma elu maha. Üldse olen ma kurjas tujus ka, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Sellest kirjutan ma hiljem.. Võib-olla täna.. Võib-olla homme.. Eks vaatab.

Täna hetkel tahan avaldada kaastunnet Poola rahvale. See on suur katastroof ja läks isegi minule väga hinge. Sain teada sellest õnnetusest päeval, kui üritasin õppimisest eemale viilida, ning heitsin pilgu postimees.ee' le, kus oligi kirjas, et juhtunud on katastroof- Poola presidendipaar ja teised tähtsad tegelased on surma saanud lennuõnnetuses. Esimene reaktsioon oli mul, et seda nähti ju ette ! Ja mind tabasid külmavärinad. Nimelt esmaspäeval, Võsapetsi saates oli üks mees, kes ütles, et ees seisavad kohutavad lennuõnnetused, kus hukub palju inimesi. Ta hoiatas inimesi, ning soovitas inimestel lennukitest eemale hoida. Sama mees ennustas ka aastaid tagasi, et Ülemiste järve kukub/maandub lennuk, tol hetkel peeti seda vaid naljaks, kuid kas me mäletame, mis paar nädalat tagasi meie Ülemiste järve ning ühe Poola lennukiga juhtus ? Ja täna hommikul said surma inimesed, ühe riigi eliit, kui nii võib öelda. Riik kaotas korraga presidenti, sõjaväeülemad, senaatorid ja teised tähtsad riigitegelased. Ma ei kujuta ette, mida tunneb selle riigi rahvas, nende inimeste lähedased... Esimene katastroof on juhtunud, kas on neid veelgi oodata ?

Teine mõte, mis kohe mu pähe tuli oli see, et kas tõesti on tegemist saatuse vingerpussiga? Oli ju lennuk teel kohta, kus aastakümneid tagasi toimunud veresaunas elu kaotanud poolakaid mälestada. Või hoopis kellegi kurja plaani/silma või käega. Riik kaotas ju oma juhid, riik on haavatud, kui lihtne on sellist olukorda oma kasuks pöörata ja murest murtud inimesi ära kasutada? Ma ei süüdista otseselt mitte kedagi, aga mul on ka oma ettekujutus asjast ja ma pole ainus, kes samamoodi mõtleb. Mina arvan, et on tegelasi, kes soovisid ja soovivad halba, ning see lennuõnnetus oli vaid osa plaanist..

Kes olen mina, et kirjutan sellisest asjast ? Tunnen selliseid tundeid? Mõtlen selliseid mõtteid? Ma olen ju vaid üks pubekast blondiin, kes ei tea ehk veel sedagi mida ta ise päriselt oma elust ootab. Kuid ma tean, et ma armastan oma kodumaad tohutult palju, ning kui midagi sellist peaks juhtuma Eestiga, ma ausalt oleksin paanikas. Okei, elu siin Eestis on selline nagu ta on- oma tõusude ja mõõnadega, kuid see riik on mulle kallis ja ma armastan teda. See, mis juhtus Poola elanikega oli katastroof, mis jääb meelde. Minu kodus põles küünal nende hukkunute mälestuseks ja Poola riigi austuseks. See ei too ühtegi inimest tagasi ja arvatavasti ei tea ka hukkunute lähedased sedagi, et kuskil riigis, pisikeses linnas, väikeses korteris tuntakse samuti nende valu ja austusavalduseks süüdatakse küünlad..


....
Mina aga.. Ma ei suuda mõelda, ega olla. Vajaksin energiaboosti ja motivatsiooni. Kuna täna mul neid pole, siis pole midagi teha. Eks näis, mis homne toob.