Esimesed sammud

Miks on inimestele nii loomuvastane asjadest otse rääkida, vanus on meil 21-22, mitte 12. Palju lihtsam on seljataga nähvata, et vaata kui paha inimene see või too on. Ja ikka et kuidas ta küll julgeb üht- või teistmoodi käituda. Ega ma ise parem pole. Ma ka räägin niimoodi, kuid minu põhjus on selles, et mõnede inimestega lihtsalt ei ole võimalik otse rääkida. Nemad ei eksi ju kunagi ja ei tee ühtegi viga, nemad käituvad kõigiga nii kuradi hästi ja on parimad inimesed maapeal, sest nad on täiskasvanud ja haritud.. Inimesed peavad end nii täiskasvanulikuks, kuid tegelikkuses on asi täiskasvanuks olemisest kaugel.

Täiskasvanulikkus ei olene Su riietusstiilist, juuste pikkusest, geelküüntest, ripsmepikendustest, muusikamaitsest või virtuaalmaailmas enese välja elamisest. Täiskasvanulikkust ei iseloomusta kellegi teise seljataha pugemine või kellegi sülekoera mängimine. Kas täiskasvanud inimesed võtavad endale ühe šablooni, kellelt kopeerivad maha kõik iseloomujooned, käitumismaneerid, sõnakasutuse ja arvamuse? Ilma selle inimeseta ei saa see isik varsti isegi hambaid pesta või muid tegevusi teha.. Minumeelest ei käitu need inimesed eriti täiskasvanulikult, sest minu mõistes on inimene loodud langetama ise otsuseid, omama oma arvamust ja olema võimeline iseseisvalt hakkama saama..

Täiskasvanulikkust näitab minumeelest ausus, otsustusvõime olemasolu ja selle kasutamine. Inimene on mõtlev olend, ära tee inimsoole häbi. Täiskasvanulikkus on võime probleemidest rääkida ja ka nende lahendamine. Elus juhtub palju asju, mida me ei taha et juhtuks, aga ega elu sellepärast seisma ei jää, vananemine ei lakka ja päike ei lakka paistmast. Tagasi minna ei saa, saab vaid muuta asju ja edasi liikuda. Probleemide eest põgenemine ja vabanduste otsimine lahenduse vältimiseks ei vii kuhugi. Eks igaüks võib mõista teisiti sõna täiskasvanud. Mina ei hakka kellegi maailmapilti muutma see on ainult minu

tagasihoidlik arvamus.

Ma ei tea miks see kõik mind nii häirib, see pole minu elu, see ei puuduta mind. Ma peaks oma nina eemale hoidma ja vaatama kuidas ma ise hakkama saan. Aga mind häirib kui naised jätavad oma mehed üksinda ja tormavad teiste meeste juurde nautima keskkonna vahetust. Oma mees ei tule meeldegi ja teda ei igatseta, palju rohkem igatsemist väärib kaisukaru või uued roosad öökardinad. Mind häirib, kui oma meest kasutatakse vaid öiseks vahetuseks, päeva sisustavad kõik võimalikud teised mehed, kellega on tore mängida. Tekitada neis lootusi, mis nagunii kunagi ei täitu.. Ja öeldakse, et naised on naiivsed.. Tegelikult on mehed palju naiivsemad. Kui enam tundeid pole, miks petta iseennast ja teisi?

Mind häirib kui mind ära unustatakse, kas ma oled tõesti nii kergesti asendatav? Kas on nii kerge unustada ja visata minema ühised mälestused? Ega Sa ilmselt aru ei saa, kuidas Su käitumine mulle mõjub. Ma kunagi teadsin Sind paremini, kui iseennast, aga Sa oled muutunud. Elu muudab inimesi, kahjuks.. Siiski oled mulle ju kallis, lihtsalt.. Sa võiks vahepeal välja näidata, et hoolid ka veel..

Ilmselt on täiskuu see, mis mu nii sassi on ajanud. Ma tunnen, et olen rahutu, närviline ja eksinud. Ma olen täiesti eksinud. Iga pisiasi häirib hetkel mind.

Aga ma saan sellest üle. Olen alati saanud.