Rääkisin üks päev ühe oma sõbraga msnis. Ma ei ole eriline msnis lobiseja, sest ma ei viitsi väga trükkida enam.. Olen vanaks jäänud. Ilmselt on siin süüdi ka see, et mu msn jookseb koguaeg kokku ja teeb igasuguseid trikke mulle. Ja need trikid pole just meeldivad. Ja siis ma olengi üsna alla andnud. Nohjah ja see, et mu klaviatuurilt on puudu pooled nupukesed on ka päris segav :D Ei ma ikka räägin inimestega, aga kuna ma olen laisk, ootan rohkem nendepoolset initsiatiivi. Nüüd olen ma püüdnud end veidi parandada ja hakanud rohkem oma msni kaaslastega suhtlema. Ma sain juba suvelõpus pahandada, et ma ei tunne huvi kuidas inimestel läheb. Nüüd siis tunnen.
Aga tagasi selle juurde, et ma rääkisin ühe sõbraga msnis. Temaga on hea rääkida, sest ta on lihtsalt nii tore ja teeb nalja koguaeg ja temaga rääkimine annab mulle mingil määral head energiat. Ta on koguaeg selline veidi ülbe ja me oleme suht kurjad teineteise vastu, aga see ongi põnev. :D Me lobisesime koolist ja elust, kui ma ühel hetkel ütlesin lause, mille peale tema ütles: " Oi, ma tahaks praegu midagi öelda, aga ma ei ütle. " Mina siis ikka kohe, et miks sa ei ütle, mille peale kõlas vastuseks, et see oleks solvav vms. Uudishimulik, nagu ma olen, hakkasin ikka nuruma, et ütle ikka, ütle ikka. Kuid mu vestluskaaslane kirjutab, et ta ei saa seda enam öelda, sest see hetk on möödas. See poleks enam samahea, sest see hetk on möödas. Ja kui ma ükspäev sügispäikeses kõndisin, mõtlesin ma miskipärast just möödunud hetkedele ja sellele lausele ja veendusin, et tal on õigus. Kui sa ei reageeri mingile asjale õigel hetkel õigesti, siis see hetk läheb mööda ja muutub minevikuks...
Hakkasin minagi mõtlema oma möödunud hetkedele. Oi, neid oli palju, mis meelde tulid. Meenusid koos raskustundega südames ja pisaraga silmanurgas. Kuigi need asjad oleks minu jaoks tähtsad ja ma tahaks neid endast välja kirjutada, et leida endas rahu.. Jah olen egoist ja mõtlen vaid iseendale, nagu lausus ükskord mulle mu sõbranna.. Aga ma pean endas leidma rahu, ma pean leidma iseenda, sest ma olen kadunud. Mu hing on kadunud kuhugi ja et seda üles leida peab midagi muutma. Pean ise muutuma... Kuid kõigest kirjutada oleks nii minu kui ka teie suhtes ebainimlik.
Üks möödunud hetk.
Ma tahtsin kirjutada natuke aega tagasi kolmandast Maailmasõjast, mis on kolinud tehnika arenedes virtuaalmaailma ja keskkonnale ohtlike tuumarelvade asemel on kasutuses mürgised, valusad ja haavavad sõnad.. Neid sõnu lausutakse erinevates suhtlusportaalides, saates kirju ja elades ennast välja, mõtlemata sellele, kuidas teine inimene seda mõistab või mis ta arvab. Kes kuidas reageerib ja keda usub. Kas inimest kes on asjaga otseselt seotud või kuulab kümnete pisikeste kuradite häält enda ümber kes kisavad talle kõrva, et see teine inimene ei mõista sind ! Ta on kuri su peale ! Ta mõtleb ainult enda peale ! Ta on paha paha paha ! Õhutades vaid tüli ja külvates vaenu, sest nad toituvad sellest. Saades nagu mingit kummalist rahulolu sellest, kui kellelgi läheb halvasti... Ja teine koht kus loobitakse sõnu nagu sõnnikut varakevadisele põllule on blogid. Kirjutatakse sissekandeid, teades, et see teine inimene loeb kindlasti seda ja nii saab talle haiget teha või vähemalt ta südametunnistusele koputada... Aga ei mõelda sellele, et seda kirjutist loevad ka teised tegelased. See pole nii privaatne asi, kuigi tegemist võib olla asjaga, mida ei peaks lugema internetiavarustest. Selle asemel, et üritada suhelda teisega normaalselt ja nii nagu seda tehti vanasti, on tänapäeva infoühiskonnas ilmselt palju nõutud..
Ei, ega ma ju isegi parem pole.. Olen kirjutanud mõned sissekandel, mõeldes kindlale inimesele. Mõned ainult enda jaoks.. Kuid eks on ennast puudutatuna tundnud need, kellel on midagi hingel, kuigi päriselus polnud see võib-olla üldse neile mõeldud.. Minagi olen tundnud nii mõnegi sissekande põhjal, et see on mulle suunatud. Kas otseselt või kaudselt, kas ma tunnen õigesti või mitte, aga järelikult on minu hingel midagi, mis on sundinud mind end samastama mingi sissekandega..
Kui nüüd ma vaatan natuke laiemale, kui enda ümber olevat suhtlusringkonda, siis see kolmas Maailmasõda toimub ka mujal Internetis. Isekad kommentaatorid panevad õelaid kommentaare ja kritiseerivad kõike ja kõiki, mõtlemata teiste inimeste tunnetele. Neil on ükskõik, sest nad saavad ennast niimoodi välja elada. Igalpool foorumites käivad sõnasõjad ja tehakse maha inimest, kes on julgenud esitada sellise küsimuse, mis peaks olema iseenesestmõistetav. Aga no ju ta tõesti ei teadnud seda, aidake teda, mitte ärge materdage vigaseks. Eks neid näiteid on veel ja veel ning ma usun, et meist igalühel on oma arvamus, mis värk toimub meie teises elukeskkonnas- Internetis. Aga mis oli minu jutu mõte on see, et suhtlemine kahe või enama inimese vahel ei tohiks kujuneda vaid internetipõhiliseks, sest liiga palju on meie ümber segadust külvavaid sõnu ja tegusid.
Olen nii palju lubadusi andnud teile ja ka iseendale, kuid neid täita pole ma suutnud. Ma pole lihtsalt leidnud mahti. Ma lubasin kirjutada sünnipäevadest ja oma juhtumistest.. Aga ilmselt pole ma veel suutnud suvest loobuda. Kuigi sügis ilmutab juba ennast iga päevaga aina tugevamalt..
Mina hetkel lõpetan, sest oh kooliaeg oh kooliaeg ja liberaalne ökoloogia.
