Ma olen enda bloginduse ikka väga unarusse jätnud, kuid ilmselgelt on mul puudu jäänud ajast, motivatsioonist ja kõigest.

Ilmselt on juhtunud hetkeseisuga liiga palju, et seda ühe sissekandega kokku võtta. Aga ma teen selle nädala kohta pisikese kokkuvõtte.
Esmaspäev.
Õppisin. Jah, ma istusin poole ööni Tartu Ülikooli raamatukogus ja üritasin saada kirja midagigi oma seminaritöö jaoks. Noh midagi ma sain, aga peavalu ja istutus olid need, mis ma sealt raamatukogust suures koguses sain.
Teisipäev.
Õppisin. Jah, kolmapäeval oli eksam ja päev enne hakkasin õppima selleks. Õppisin kella 4.30ni eksamipäeva hommikul. Ja äratus oli 6.30. Ilmselgelt on uni vaid nõrkadele.
Kolmapäev.
Eksam ! Ütlen siis etteruttavalt ära, et eksami sain tehtud ja oma arvestuse ka kätte. Läksin koju ja tegin kerge sliibi. Saunas käisin ka. Ja õhtul sõbranna juures tegime väikesed rummikoksid, sõime kana ja lobisesime. Tore oli ! :)
Neljapäev.
Õppisin, vähemalt üritasin. Tegin edasi oma seminaritööd ja nii terve päeva. Pealelõunat saatsin oma juhendajale mingi osa oma tööst. Õhtul seisis ees üks asi, mida ma tohutult kartsin, kuid ilmaasjata. :) Sellest kujunes hoopis teistsugune asi ja mul on hea meel, et ma seal olin. Kuigi ma tundsin end vahepeal väga kehvasti, üritasin ma seda varjata. Tutvusin ühe väga toreda inimesega, kellega mul oli palju rääkida, meil oli palju ühist ja meil oli tore, väga tore ning ma loodan, et see see tunne pole vaid minupoolne. See öö ma magama ei saanudki.
Reede.
Öösel polnud maganud ja ega ma sellel päeval suurt ei õppinud. Ma pigem mõtlesin ja naersin totakalt omaette, ilmselt oli süüdi magamatus. Lugesin vähemalt 3 korda üht lauset, et mõista mis pagan seal ometi kirjas on. Ma olin tohutult kuri enda peale. Aga õhtul panin ikka selga vist ühe naljakaima riideeseme, mis mu riidekapis oli ja seadsin sammud klubi poole. Jah, ma ikka jõuan ju ! Ennem olime Katsu juures. Ja nagu tavaliselt oli meil übertore. Tegime rõdul vesikat, jõime oma hotshotte ja tegime girltalki. 6 tüdrukut meigivad, sätivad, sädistavad, joovad ja on niisama lahedad. Mulle meeldivad mu tüdrukud !:) Klubis oli megatore. Palju tuttavaid ja hea muusika. Mingi hetk hakkas ka mu väsimus uuesti end meelde tuletama ja ka teistel oli natuke valusid ja väsimust. Enne seda, aga juhtus midagi, millest ma lihtsalt pean rääkima. CTs oli mingi tantsuvõistlus ja mu sõbranna ka osales seal !:) Ja muidugi sai ta kolme parima sekka, sest ta tantsib niii kuradi hästi ! PALJU ÕNNE SIKU !! Ilmselgelt on mu tänases kurguvalus ja hääletuses ka tema süüdi, sest ma tõesti kisendasin :D. Kodus jah, ma nimetan Katu kodu enda koduks, sõime öösel lavaŠi (kirjapildis pole kindel) ja see oli juba enne klubi metsikult hea, rääkimata siis veel peale klubi ! ;) Kiitus kokale !
Laupäev.
Kui ma täna tööle ei peaks minema, oleks ma ilmselt eilset pidu natuke kauem nautinud. Aga kella 10-st hommikul leiab mind Raadilt, kus täna toimub Speedest Dunlop Nightrace 2010. Ka Katu tuleb sinna koos minuga ! Pidused tüdrukud hakkavad tööd tegema. :P Tööpäev on pikk, lõppeb alles öösel, heal juhul ehk pool 1 öösel, kuid mis kell ma koju saan ? No, kes seda teab ! Raadi on mu kodust ikka kaugel, kaugel... Küsite, mis töö see on, mis me seal teeme ? Me oleme toidutüdrukud. Jah, just tänu meile püsivad Teie kõhukesed seal täis ! :) Mul on koolis praegu tohutult kiire ja raske, kuid samapalju on mul ka tööd vaja...
Ma peaks praegu tegema veel viimaseid unenäo nägemisi, kuid ma olen juba üleval ja kirjutan blogi ? Oi, ma olen imelik. :D
Pühapäev?
NO ilmselgelt võin ma siia juba ära kirjutada, mis ma teen siin. Jah, ÕPIN ! Ja kirun ka end, et ma viimase minuti tüdruk olen. Mul on esmaspäeval inka eksam. Oh god, ma saan hakkama ?!

Selline oli mu juuni esimene nädal. Eks näis, kuidas mu blogitamine seekord õnnestub. Aga midagi ma ikka kirjutada üritan.

TÄNA ON AGA MU SUPERKALLI PUPSU SÜNNIPÄEV!!!!!!!!!!!!!!!!!
Armastan Sind, tüdruk ! :)

Palju õnne Sulle, kallikera.

Jah ma olen patustaja, ma tõesti pole jaksanud kirjutada.

Ei, mitte et mu elu igav oleks, on palju juhtunud tegelikult, olen nutnud, naernud, karjunud..
Pidu olen teinud, tüli olen norinud, klatšinud olen ka.

Ott Leplandi kontserdil käisin, praktika lõpetasin, Andut nägin, Olin haige (Noh, see kevad ma ütlen, murdis minu, vaese blondiini, täitsa maha !), Öölaulupeol laulsin !, tantsisin, jõin, tegin vesikat ka, Pirol käisin, klubides käisin ja tegin veel sada asja selle kuu aja jooksul..

Ilmselt on mul natuke häbi ka, kuid mis juhtub klubides jääb kluppi ja las ta olla. Need ei jää mu viimasteks seiklusteks. Ja küll tulevikus saan rääkida ja jagada veelgi enam killukesi oma megapõnevast elust.

Täna olen aga igav ja lõpetan kirjutamise.
Teie Heidi K. (jah, mina.) soovib Teile ilusat õhtu jätku.

Niiiii, täna oli suppertore päev ! Ja kogu selle toredusehunniku võlgnen ma oma kaunile reisikaaslannale- Pupsule ! (K)


Hommik, 5:16 äratus, kuid ärkasin juba 2 minutit enne kella. Olin saanud vähe magada ja olin ilmselgelt naljakas tujus. tere öö vähkresin unetuna ent uimasena voodis. Uni tuli ehk alles kahe ajal öösel. Hommikune aeg kulus riidessepanekule, kohvi joomisele ja meikimisele. Jah, ei saa ju Pealinna minna meigita. Hull peast !

Enne kui arugi sain oli kell juba 6 läbi veidi. Panin käbe salli kaela ja mantli õlgadele, ning läksin õue. Just sel hetkel sõitis ka Pupsu oma punasel Ratsul mu hoovi, ning otsisime Ratsule parkimiskoha. Kuna ma elan raudteejaama juures, siis oli ideaalne jätta Ratsu minu juurde, kuniks tsikid Pealinna kirevat elu mekkima lähevad. Hommikust õhtuni on mul kodus nagunii olemas verekoer, kes lõriseb kõigiga. Temale lugesin sõnad peale, et ta kellelgi Ratsule paha ei laseks teha.

Seadsime oma sammud Raudteejaama poole, kus ootas meid juba Rong. Olime end harjutanud juba mõttega, et meie reis Tallinna möödub esimeses klassis, kus on puhet, lauad, wifi ning nahkistmed. Meie üllatuseks oli aga esimene klass rahast täis. Otsustasime ikka korra vaadata, ehk on seal kohti, ning seadime sammus esimese klassi vagunisse. Seal oli nii mõnigi tuttav/ kuulus nägu. Üks kuulsus müksas mind kogemata, kuid siis ma veel ei teadnud, et ta kuulsus on. Mõtlesin, et teen paar kurjemat häält, kuid kui märkasin, et see on täitsa kuulus meesterahvas, kes pealegi nii viisakalt vabandas mu ees, vastasin vaid naeratades: "Ei ole midagi !"( Vms, kes seda enam mäletab.). Pealegi, Härra oli peaaegu kogu meie videosalvestiste, mis me reisi jooksul filmisime, põhiteemaks ! Ma ei pese never ever oma kätt enam.. Või siis mantlit .

Nii hommikumüks kirjas, seadsime sammud tagasi teise klassi, kus me esialgu torisesime. Vagun oli külm, aknad olid peaaegu et jääs, puudus wifi ja ka lauaks oli mu põlvedele asetatud roheline mapp või siis Pupsu roosa arvuti. Torisesime, mis me torisesime, kuid varsti võtsime välja digika ja hakkasime pilte tegema. Tegime naljapilte, tegime tõsiseid pilte ja igasuguseid pilte tegime ! Teel Tallinnasse tegime ära ka oma homse praktikapäeva konspekti. Krista kilkas üle vaguni ja Pupsu tundis häbi mu pärast, kuid ta armastab mind liiga palju ja andestas mulle !;)

Ka Härra Kuulsus tuli teise klassi, ning terve ta reis möödus meiega samas vagunis. Ta lobises kellegi oma tuttavaga ja meie Pupsuga tegime videod, kus pidime jagama oma emotsioone, et Härraga Müksuga ühes vagunis oleme. Te peaksite neid videosid nägema, sest me oleme nagu 2 nightchati tsikki !:D Pups, me peame vist eriala vahetama ! :D. Rongis olid meil ka meigipausid, söögipausid(mille tagajärjel on mu koti põhi kaetud küpsisepuruga ning kamps haiseb peekoni järgi. Fuh.) ja muidugi poseerimised. Kuulasime mu mp3st muusikat ja tekitasime endale tuju.

Aga ma polegi veel öelnud, miks me selle reisi üldse ette võtsime. Me läksime Tallinnasse, et otsida materjale oma seminaritöö jaoks.

Enne, kui arugi saime olime juba Balti Jaamas. Ja meie ringreis võis alata. Kõigepealt seadsime sammud Vabaduse väljakule, kus nautisime hommikupäikest ning tegime vallatuid pilte. Ka raekojaplatsis sai paar klõpsu tehtud. Nüüd aga suundusime otsima Keskraamatukogu, mis oli sealsamas ! Kujutate ette meie rõõmu, et me suutsime selle üles leida. Kuna kell polnud veel 10, siis oli ramps kinni ja me otsustasime ka Teadusraamatukogu üles otsida. Muidugi tegime me jubeda ringi ! Kuna me olime enda arvates totally lost, siis mõtlesime, et ehk on asi meie tühjades kõhtudes. Kuna Hessburger oli esimene koht, mis meiel silma jäi, siis sinna seadsimegi oma sammud...

Tallinna tripp oli megalahe, aga avastasin kahjuks pea kuu aega hiljem, et polegi seda postitust avaldanud. Eks muidugi on veel palju põhjapanevaid ja huvitavaid detaile, mis sellest reisist rääkimata jäi. Aga las ta siis olla, olengi saladuslik neiu. ;)

Mul on meeles, et tooõhtu käisin jooksmas ka veel:D
Nii tubli olengi !

Pea kinni, varas !! Ja anna tagasi mu Tuju !!


Täna oli suht lebo päev, again. Käisin saunas ja mõnulesin. Tulin koju sõin peaaegu terve Pomelo ära. Mm, see on superhea puuvili (?). Tegelikult ma ei teagi, mis ta otseselt on, kuid ta on greibi ja mingi muu asja ristsugutis. Ja jubemaitsev on. Sellise õrna greibi maitsega. Kui ma saaksin ka olla sellises kohas, kus on nii palju Pomelosid, oleksin ma paradiisis !

Nii, aga kuna ma tahan nii ennast kui ka teid harida, siis Google aitab alati.

The pomelo (Citrus maxima or Citrus grandis) is a citrus fruit native to South East Asia. It is usually pale green to yellow when ripe, with sweet white (or, more rarely, pink or red) flesh and very thick pudgy rind. It is the largest citrus fruit, 15–25 cm in diameter,[1] and usually weighing 1–2 kg. Other spellings for pomelo include pummelo, and pommelo, and other names include Chinese grapefruit, jabong, lusho fruit,pompelmous,[2] Papanas, and shaddock.[3]

Nii, keda hakkas huvitama, siis külastage: http://en.wikipedia.org/wiki/Pomelo Seal on pikemalt kirjas. Üldiselt soovitan soojalt maitsta, sest tegemist on ühe maitsvaima tsitruselisega, mida ma eales söönud olen. Paljud räägivad, et Pomelo on parim detsembris, kui on see põhi tsitruseliste hooaeg, kuid see on ka praegu väga maitsev. :)

Ja siis ma magasin pool päeva iluund. Nägin unenägu, mis on liiga sürr, et sellest pikemalt kirjutada. Ja siis käisin jalutamas, nautisin head muusikat ning kevadõhtut.

Kuid kui ma tagasi koju jõudsin oli tuju kadunud. No ma ei tea, läinud, mis läinud. Kus on tuju, kus on tuju ? Aeee... Üks mu sõber ütles, et nägi mu tuju rentslis vedelemas, well kas peaksin teda otsima minema ?

Tuju tegelikult ilmselt magab juba, sest 5 tunni pärast peab ta asjalik olema. Minagi peaksin magama. Hommikul lähen Pupsuga Pealinna avastama. Eks ma kirjutan meie seiklemistest täpsemalt, kui elusatena ja tervetena Tartusse tagasi saame.

Aga magusaid unenägusid. :)

Käisin koolis ja tegin putukate järeltööd. Huvitav, kas järeltööl on ka järeltöö ? Igastahes oli see totaalne kaos. Ma tundsin ära ainult liblikad.

Pärast tööd oli IT tund, mis päris vahva, sain natuke targemaks.

Ja siis tuleb päeva mõnusaim osa, läksime Liisuga poest läbi, ostsime siidrid ja läksime Pirole. Jah, kevad on käes, Pirogovi park tudengeid täis, elu käib ! Ka meie avasime oma kevadhooaja. Pärast Piro jalutasime poodi, kus proovisime vist läbi kõik päikeseprillid, kuid neid õigeid ikka polnud. Ainuke asi mis ma endale ostsin on aroomilamp. Jah mu tuba on hetkel nagu puuviljaaed ja mulle meeldib see !

See shoppamine tekitas meile isu krõbekartulite ja kananuudlite järgi, mmm. Ja jalad kandsid meid Pange (üks parimaid Hiina restosid.) Istusime, sõime vürtsikaid toite, lobisesime. Ilmselt just seda vürtsi mu keha vajaski, sest tunnen end palju energilisemalt, kui varem.

Seejärel jalutasime Botaanikaaeda mõttega, et ehk ma saaksin algust teha oma linnuvaatlusega. Valisin oma linnuks Sinikael- Pardi, kuid parte seal polnud. Olid vaid kajakad, kes lendasid puu otsa oma loomulikke vajadusi rahuldama. Olid tiigikaldal teod. Puu otsas askeldas üks pika terava nokaga linnuke. Teise puu otsas sabistas kuldnokk ning laulis teiste lindude laule.

Jalutasime Botaanikaaias terve ringi, ning seejärel oli aeg koju naasta, sest Botaanikaaeda hakati sulgema. Aga ilus oli näha värvilisi lilli ja linnukeste kevadisi askeldamisi.

Nüüd aga sean selga jooksuriided ja lähen vaatan kas õnnestub natuke liigutada end. See hiina toit tuleb nüüd maha joosta.

...Möödus laisklemise tähe all. Veidike kooli, veidi praktikat, natuke tervislik, palju ebatervislik ja la-la-LAISKUS !!!

Jõudsin eelmine nädal ka esimest korda jooksma. Well, superlahe oli joosta pimedas ja udu sees, kui seda mis ma tegin saab tegelikult ka jooksmiseks nimetada. Paar sammu jooksin oli kops koos ka, ning oli vaja teha puhkepaus. Toomemäe mänguväljakul tegin ka paar kiiremat tantsuliigutust. Mis teha, kui mp3-s olev muusika lihtsalt tekitab tuju kohe tantsida ! Neil kes seda nägid, oli arvatavasti naljakas. Aga kuna oli pime, siis tõmbasin kapuutsi pähe ja jooksin kerge pepuliigutamisega minema.

Muuseumis käisin ka, zooloogiamuuseumis.

Ja kui aus olla siis ma väga rohkem ei mäleta, mis toimus esmaspäev- teisipäev-kolmapäev-neljapäev.

Aa neljapäev valmistusin praktikaks, kus tegime mingit etendust ja ma suutsin natuke käkki keerata, aga tegelikult läks väga hästi ja lapsed olid vaimustuses ! Ja see ju ongi peamine :)

Peale praksi käisin oma parimaga Sirtsuga jalutamas, jalutasime, nautisime kevadet. Siis ostsime kalapalle tomatikastmes (njämmmmm !!!) ja jäätist, ning läksime sõbranna juurde kohvitama. Ma Armastan Katsi uut kohvimasinat !! See teeb niihead kohvi(isegi see esimene tass kohvi, mis oli pigem nagu piim kohviga, oli väga hea:D!!). Tegime plaane õhtuks, ning asi otsustatud. Liigutasime pepud kodupoole klubiriideid otsima.

Õhtul tegime tüdrukutega ja poistega pidu ! Enne olime spontaansed ja tegime kerged hotshoti ringid- Agnes, kohv, vahukoor, banaanijäätis. Jubehead. Ainult, kahju et me purju ei jäänud. Edasi läksime Illukasse, kus oli mingi hiphopi pidu.. Ja noh, ma veendusin, et ma pole ikka enam see tsikk, kes suudab terve pidu hiphopi järgi tantsida. Ma pole kunagi väga hiphop olnud, kuid siiski lootsin, et äkki, äkki ma olen muutunud ! Aga noh, kus sa sellega, olen ikka veel tulihingeline klubimuusika ja träna austaja. Aga peost, no mõne jaoks lõppes pidu väga hästi:D Osad aga läksid peolt palju varem ära ja siirdusid Yamyammi(mmm, burks !)Peol olid mõned tuttavad, sellised teistmoodi tuttavad, keda nt CTst ei leia väga tihti. Sain võõralt poisilt ühe põsemusi, mis oli megaarmas. Ja see poiss oli ka megaarmas !

Laupäeval ravisin ma oma kõrvu tränaga. Sain eelmine õhtu vist hiphopi üledoosi ja seega vajasin kiiret ravi. Aken lahti, et kevad tuppa saaks, arvutile kõlarid taha ja pulsradio põhja. Oi, naabritädid pildusid mu aknasse tapvaid nooli, kuid andke andeks, kui kass kodust ära (suur suuur kass- mu isa ja vanaema) on hiirel (minul:D) pidu ju ! Põletasin ka küünlaid ja viirukeid ja jõin kohvi. Palju kohvi. Tantsisin ringi, mängisin, vingusin, kui palju mul õppida on ja tantsisin veel natuke. Ja jube väsitav oli.

Õhtul aga olin kodune, jea I know, mina ja laupäeval kodus? Kurb aga tõsi, läksin juba vara magama ka. Pühapäev oli samasugune trallitamine nagu laupäev, ilmselgelt oli mind tabanud energiaboost, kahjuks mitte selline, mis mind õppima oleks sundinud.


Täna oli koolipäev, vaevaline oli ta. Ja käisin jooksmas ka. Jooksime Sirtsuga mööda treppe ja sildu ja vallutasime terve Toomemäe. Panime muusika kõvasti mängima ja venitasime ja lõdvestasime ja painutasime, ning seejärel jooksime veel natuke. Me ei jooksnud väga kaua, kuid me oleme algajad, küll me areneme ! Kui koju jooksin, siis kodus tegin käbe veel mõned kõhulihased, mis tulid megavaevaliselt. Noh, ma olin nagu vedel sült. Jah just selline sulama hakanud ja veniv ja ... . Ja sült ei jõua elusees kõhulihaseid teha.


Aga tegin endale sidrunivett ja hakkasin õppima satikaid. Homme töö ja no pagan, ei oska ju. Ei ole normaalne, et peame teadma niipalju erinevaid tegelasi. Ja kui vaid teaks, milliseid täpselt tuleb teada, oleks asi lihtsam, kuid ei. Tuubi tuimalt pähe kõik. Eks ma pingutan edasi veel natuke, enne kui öö mu murrab.

Ninasarvpõrnikas.


Nädal on läbi, kuid ma ei kirjuta selles sissekandes oma nädalast. Ma lihtsalt ei viitsi. Olen laisk ja kui mul oleks võimalik, magaksin terve oma elu maha. Üldse olen ma kurjas tujus ka, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Sellest kirjutan ma hiljem.. Võib-olla täna.. Võib-olla homme.. Eks vaatab.

Täna hetkel tahan avaldada kaastunnet Poola rahvale. See on suur katastroof ja läks isegi minule väga hinge. Sain teada sellest õnnetusest päeval, kui üritasin õppimisest eemale viilida, ning heitsin pilgu postimees.ee' le, kus oligi kirjas, et juhtunud on katastroof- Poola presidendipaar ja teised tähtsad tegelased on surma saanud lennuõnnetuses. Esimene reaktsioon oli mul, et seda nähti ju ette ! Ja mind tabasid külmavärinad. Nimelt esmaspäeval, Võsapetsi saates oli üks mees, kes ütles, et ees seisavad kohutavad lennuõnnetused, kus hukub palju inimesi. Ta hoiatas inimesi, ning soovitas inimestel lennukitest eemale hoida. Sama mees ennustas ka aastaid tagasi, et Ülemiste järve kukub/maandub lennuk, tol hetkel peeti seda vaid naljaks, kuid kas me mäletame, mis paar nädalat tagasi meie Ülemiste järve ning ühe Poola lennukiga juhtus ? Ja täna hommikul said surma inimesed, ühe riigi eliit, kui nii võib öelda. Riik kaotas korraga presidenti, sõjaväeülemad, senaatorid ja teised tähtsad riigitegelased. Ma ei kujuta ette, mida tunneb selle riigi rahvas, nende inimeste lähedased... Esimene katastroof on juhtunud, kas on neid veelgi oodata ?

Teine mõte, mis kohe mu pähe tuli oli see, et kas tõesti on tegemist saatuse vingerpussiga? Oli ju lennuk teel kohta, kus aastakümneid tagasi toimunud veresaunas elu kaotanud poolakaid mälestada. Või hoopis kellegi kurja plaani/silma või käega. Riik kaotas ju oma juhid, riik on haavatud, kui lihtne on sellist olukorda oma kasuks pöörata ja murest murtud inimesi ära kasutada? Ma ei süüdista otseselt mitte kedagi, aga mul on ka oma ettekujutus asjast ja ma pole ainus, kes samamoodi mõtleb. Mina arvan, et on tegelasi, kes soovisid ja soovivad halba, ning see lennuõnnetus oli vaid osa plaanist..

Kes olen mina, et kirjutan sellisest asjast ? Tunnen selliseid tundeid? Mõtlen selliseid mõtteid? Ma olen ju vaid üks pubekast blondiin, kes ei tea ehk veel sedagi mida ta ise päriselt oma elust ootab. Kuid ma tean, et ma armastan oma kodumaad tohutult palju, ning kui midagi sellist peaks juhtuma Eestiga, ma ausalt oleksin paanikas. Okei, elu siin Eestis on selline nagu ta on- oma tõusude ja mõõnadega, kuid see riik on mulle kallis ja ma armastan teda. See, mis juhtus Poola elanikega oli katastroof, mis jääb meelde. Minu kodus põles küünal nende hukkunute mälestuseks ja Poola riigi austuseks. See ei too ühtegi inimest tagasi ja arvatavasti ei tea ka hukkunute lähedased sedagi, et kuskil riigis, pisikeses linnas, väikeses korteris tuntakse samuti nende valu ja austusavalduseks süüdatakse küünlad..


....
Mina aga.. Ma ei suuda mõelda, ega olla. Vajaksin energiaboosti ja motivatsiooni. Kuna täna mul neid pole, siis pole midagi teha. Eks näis, mis homne toob.

Blondy.

My photo
Tartu, Estonia
Do you ever wonder if we make the moments in our lives or if the moments in our lives make us? (OTH)

Fanclub

Copyright 2009 - Esimesed sammud

Blogspot Theme designed by: Ray Creations, Ray Hosting.