Kiire, kiire, kiire. Koguaeg on nii kiire, kukuvad tähtajad, sess on täies hoos, haigus murrab ja väsimus ka. Blogi on olnud seega üks viimastest kohtadest kuhu ma jõudnud olen.. Kuigi väsimus on see nädal olnud suur ja stressirohke, on nädalavahetus minu jaoks see aeg, kui ma saan end välja elada. Ma ei pea sellejaoks midagi tarbima, et end vabalt tunda ja tantsida nii, nagu keegi ei vaataks...


Tõsi reedesel peol mekkisin ma natuke veini ja laupäev möödus Katiga, vanade heade aegade mälestuseks võtsime sõbrannaga seltsi Kati. Ma ei olnud aga üldse sellises konditsioonis, millesse ma jõuda tahtsin, kuid... Vahet pole, ma nautisin oma lemmikpidu ja tegin endale häbi ka kohe kindlasti.. :D Täna oli SiniMustValge pidu ja see oli super. Ma lihtsalt jumaldan eesti muusikat ja ma võin ausalt öelda, et ma ei suutnud peo ajal paigal püsida paari minutitki. Igal laul oli aina parem, iga viis oli aina haaravam, iga sõna oli aina hinge paitavam. Ühesõnaga ma arrrrrmastan pidu, ma armastan tantsida ja segast ajada, ma armastan oma sõpru. Ma armastan Elu. Klubis oli palju tuttavad ja nemad tegid selle peo veelgi paremaks. Üks osa seltskonnast pudenes minema juba varakult, mina aga ei suutnud oma lemmikpeolt niivara lahkuda, seega tegin kallid neiele ära.. Nemad läksid oma teed ja mina suundusin otsima oma teisi neide, leidsin nad ilusti üles ja tants kestis peo lõpuni... Pidu sai läbi juba kell neli, kuid oleks tahtnud, et see kestaks veel ja veel ja veel...

Kuid mis saab peale pidu? Kes läheb kuhu ja kellega? Mis on õige ja mis on vale. Mina näiteks läksin sõbrannade ja klubituttavatega Suudlevatesse Tudengitesse. Jõime sooja teed.. See oli kella 5 tee, noh nagu inglastel on... Ainult et meil oli see varahommikul. Istusime seal kella 6ni hommikul, seejärel läksime lumesajust varahommikut nautima... Kuid pakkumisi võib tulla igasuguseid. Sa tead, et need pakkumised on tagamõttega, kuid siiski äkki nõustud sellega, kuna kodu on viimane koht kuhu pühapäevahommikul minna. Sa tead et sa tegelikult ei tahaks ju, kuid sind sunnitakse. Sulle käiakse peale nagu need tüütud telefonitegelased, kes helistavad sulle ja hakkavad oma ajakirju või kurat teab mida pähe määrima. Kas annad alla? Kas nõustud, kuigi see on vastuolus sinu põhimõtetega? Kas nõustud, et valmistada kellelegi head meelt või et mitte pettumust valmistada? Kas reedad iseenda- ühe vale liigutusega, ühe vale hingetõmbega, ühe peo, ühe inimese, ühe asja, ühe aine, ühe tunde, ühe kogemuse pärast? Kas valid õige asemel vale.. Ja kui valid selle vale tuues vabanduseks täiesti absurdseid asju, siis ole üksinda oma vales. Ära tõmba või sunni sinna sisse kukkuma oma lähedasi..

Tegelikult, kes olen mina, et tulen moraalitsema või oma arvamust avaldama. Lihtsalt, iga teoga kaasneb midagi. Kas teed kellegi rõõmsaks, kellegi kurvaks või rikud kellegi elu täiesti ära. Ükskord läheb hästi, kuid sa kunagi ei tea, kuidas asjad võivad minna. Mina ei takista, ma ei keela, see on sinu enda elu. Keelatud asjad on ju alati põnevad ja huvitavad, lausa kisuvad end puudutama. Ahvatlevad sind. Eks me kõik oleme valel pool käinud, ka mina olen, kuid pead olema piisavalt tark, et mitte sinna jääda. Mina ei ole sinna jäänud ja ega mind enam sinna miski ei tõmba ka. Kuid on neid, kes nii kergelt sealt enam tagasi ei saa. Noored inimesed, hävivad iseenda valedes valikutes....
/.../

Ühe sammu kaugusel valest- valest teest, valest seltskonnast, valest ajast, valest kohast, valest teost. Ela, proovi, katseta, kuid ole tark.
/.../

Ah aitab kah, ma ei viitsi enam. Istun köögis, tee saab otsa, läpaka aku on kohe kohe tühi, ma ei tunne enam oma varbaid, seega on aeg sooja teki alla pugeda. Praegu tahaks nii väga pugeda kellegi kaissu ja saada tema tugevatest sünamelöökidest peapõrutuse.

Juba hiljemalt 2 tunni pärast tõuseb neiu Krista üles ja hakkab õppima. Statistika ja andmeanalüüs ei tee ise oma eksamit ära, üks õnnetu blondiin peab sellega hakkama saama. Hetkel kustutan tule ja sulen toaukse, nagu jätan ka pilkasesse pimedusse ja lukustatud ukse taha valed inimesed, tunded, mõtted, teod, teed.

Vana, kuid endiselt super:

Usu endasse. Ja usu, et praegusesse situatsiooni ei ole sa jõudnud juhuslikult. Ükskõik, kui problemaatiline see olukord ka ei oleks, sellesse on peidetud võimalus. Keskendu sellele, mis on positiivne ja võimalik. Jah, see on väljakutse. Aga see oled ju sina! Sa suudad teha seda, mida on vaja teha. Kui pihta hakkad, näed, et see läheb üllatavalt libedalt! (www.kroonika.ee)


Just seda mul tegelikult vaja ongi. Natuke usku iseendasse, natuke usku teistesse inimesse, natuke usku saatusesse ja veel natuke usku iseendasse. Mu ümber on inimesed kes usuvad minusse, nad toetavad mind ja sunnivad mind ennast ka uskuma. Ilmselt ma peaksin neid kuulda võtma... Ma tahan endas üles leida selle sihikindla neiu, kes kunagi uskus endasse, ta viis alati lõpule kõik asjad mis ta alustas. Ta ei kartnud hävida, ta ei kartnud haiget saada, ta elas elu rõõmsalt ja naeratas koguaeg. Ta süda oli siiras, täis lapselikku puhtust. See neiu oli täiesti armastusväärne. Teda austati, teda hinnati, temast hooliti sama palju kui ta hoolis kõigist enda lähedastest. Ma tahan olla õnnelik, tahan kooliga asjad korda saada. Ma tahan jälle palju asju, kuid kui ma usun, siis saan ma nendega ka ilmselt hakkama, kui ma vaid veidikene pingutan ja säilitan lootuse.

Pealegi on praegu talv. Nii mõnus on vaadata kuidas langevad pimedas öös valged helkivad lumehelbed.. Kuidas päike sillerdab lumel, mis krudiseb vahvalt jalgade all. Kuidas kilkavad lapsed, kes kelgutavad rõõmsalt.. Talv on ilus. Lumi on ilus. Jää on ilus. Tuleb see ilu lihtsalt leida, mina olen selle leidnud.. Muidugi teeb hinge natuke nukraks see, et mõnus oleks ju kellegi kaisus soojas olla, juua head teed või kakaod, viibida hubaselt küünlavalgel toas ja kuulata head muusikat või vaadata head filmi.. Mõnus oleks ka kõndida käsikäes lumesajusel ööl või päikselisel pühapäevahommikul... See kõik tekitab igatsuse soojuse, helluse, armastuse järgi.. Kuigi minul seda hetkel ei ole.. Minul pole oma erilist inimest, kes külvaks mind üle soojuse ja hoolitsusega... Kuid küll ta tuleb, loodetavasti. Ma loodan, loodan, loodan...

Täna või õigemini juba eile hakkas jõuluaeg. Oli esimene advent.. Mina süütasin ühe küünla asemel koguni 5 küünalt. Nad täitsid mu toa oma soojusega ja mõnusa valgusega ja hingel oli hea. Seltsiks Jääaeg 2, tass kuuma kakaoga ja mandariinid-apelsinid ning ei saa mainimata jätta, et oli ka tore vestluskaaslane, küll virtuaalsel kujul, kuid siiski väga vahva tegelane.. Ühesõnaga selline jõulurahu tunne puges hinge küll. Oleks tahtnud ka linna minna, advendiaja algust nautima, kuid ei olnud jaksu inimesi kokku hakata ajama ja ka ise oli mõnus sooja teki sees olla.. Küll jõuab :)

Ja viimaseks, kuid mitte vähemtähtsaks pisikeseks mõtteks on üks mu sõbranna. Ta on hetkel kaugel kaugel, välistudeng.. Ta on väga vahva tegelane. Tema on see kes tirib mu maapeale, kui ma olen otsustanud lendlema minna ja langevarju või vähemalt vihmavarju koju unustanud... Tema süstib positiivsust ja lootust minusse. Ta usub minusse ja ta hindab mind ja kuulab nurisemata mu hala. Mina hindan teda ka. Ta on tore, ta on hea ja mul on vedanud et ma teda tean. Ta ütles täna mulle ühe megaarmsa lause: Mellu: " Tead. Ma tean, et me ei suhelnud nii näost näkku eestis olles aga ma tõesti igatsen su nägu. ". Ka mina igatsen seda neiut. Täna oli see neiu natuke katki ja sassis ja ma tahtsin teda kuidagigi aidata. Ilmselt see mul niivõrd ei õnnestunud, kuid ma tahan lihtsalt öelda, et Sa oled kallis !:) Sa oled üks enese- ja sihikindlamaid neiusid keda ma tean. Sa saad hakkama kõigega, mida sa vähegi ette ei võtaks. Sul läheb kõik hästi, minu usun Sinusse ja ma tean, et Sa ise usud ka. Lihtsalt tulevikku vaatamine on see, mis lööb meil kõigil hetkeks pinna jalgade alt kõikuma.. Musi oled. :*

Btw, mäletad ? :D





Räägitakse, et lastele ei tohi öelda käske või keelde stiilis "Ära tee seda", "Ära tee toda", "Ei tohi" jne , vaid tuleb öelda seda jaatavalt. Kui sa nii ütled, siis laps saab küll aru, et ilmselt ta teeb midagi valesti, kuid mida, see jääb selgusetuks. Jaatavalt mõistab aga laps seda paremini ja tal ei teki negatiivset kogemust.


Ka mina sean endale pidevalt asju mida ei tohi või ei tohiks öelda ja teha.
Tänase päeva not to to list on selline:
  1. Ära mõtle üle.
  2. Ära hakka jälle lootma. Keegi pole põhjust andnud lootusteks, niiet back down, bitch.
  3. Ära raiska mõttetult oma väärtuslikku aega.
  4. Ära ole enda vastu ebaõiglane.
  5. Ära lase teistel endaga halvasti käituda.
  6. Ära unista asjadest/inimestest/kohtadest, millest ei tohi.
  7. Ära lükka asju edasi homsesse.
  8. Ära ! Ära ! ÄRA !
Koguaeg on ainult üks enesekeelamine, stiilis ÄRA. Ja mida see mulle annab ? Mittemidagi. Ma ei muutu. Ma hakkan unistama, lootma, kuigi põhjust ei ole. (punkt nr 2 ja nr 6) Mul on küll hea olla, aga miski keelab mind. See on see sisemine ÄRA.(punkt nr 8) See on nagu kaitserefleks, et mitte haiget saada. Kuid see haiget saamisest hoidumine tekitab veel enam haiget või segadust. Sellega ma kohtlen ennast ebaõiglaselt (punkt nr 4).Kui mina kohtlen end ebaõiglaselt ja halvasti, olen enda vastu karm ja ei austa ennast siis miks peaksid seda teised tegema ? (punkt nr 5). Ja siis ma haletsen ennast, olen kurb ja lihtsalt raiskan oma aega (punkt nr 3) ning lükkan tähtsaid ja vähem tähtsaid asju järgmisesse päeva(punkt nr 7), lootuses et siis on midagi muutunud ja ma actually võtan ennast käsile. Kogu see kammajaaa sunnib mind tahestahtmata asju liiga palju üle mõtlema (punkt nr1) ja ma lõpetan koos oma peavaluga voodis. Tõmban teki üle pea, rändan vahvasse tuduländi, kus mu mured mind ei piina.

Aga ma olen rikkunud tervet oma päeva not to do listis olevaid reegleid. See on nagu nõiaring, sellest pole pääsu. Miski ei muutu kui ma ei muutu iseenda suhtumist. Äkki peaksin ka mina üritama oma keelud sõnastama positiivsemalt ? Maailmas on niigi palju negatiivsust väike killuke positiivsust ei tee paha. Palju positiivsem oleks ju öelda nt Käitu endaga õiglaselt või Kasuta oma väärtuslikku aega ratsionaalselt... Kui üritaksin sõnastada oma käsud, keelud, reeglid jaatavalt, kas siis need toimiksid ka positiivselt? Tooksid õnne minu juurde, mu padja alla, mu mantli taskusse, mu käekotti, mu hinge ja südame sisse? Peaks proovima? Kaotada pole ju midagi. :)

Tegelikult pole ma üldse nii meeleheitel ja masendusse langenud neiu. Lihtsalt vahepeal on õhtu aeg kui hakkan mõtlema ja unistama ja iseendas pettuma. Ma leian viimasel ajal jälle päris palju positiivsust ja päikest enda ümber. Tore on see taas üles leida, kuna mingi hetk oli see rändama läinud..

Hetkel soovin ma niipalju asju... Ma tahan et mind märgatakse, minust hoolitakse, mind armastatakse, minust tuntakse puudust.Ma tahan, ma tahan, ma tahan. Aga? Ma kardan jälle pettuda. Ma kardan haiget saada. Ma kardan. Ma kardan. Ma kardan.

Mis selle vastu aitab? Kaks sõna: Ära siis.








Minu jutt siis juba tänaseks seminariks. Natuke lonkav, natuke lohisev, natuke kohendamist vajav. Kuid mul hetkel pole rohkem aega sellega tegeleda, nimelt on vaja joonistama hakata.

Tähepoiss Kaspar


Seitsme maa ja mere taga on üks salapärane koht, mida kõik lapsed teavad Tähestikumaana. Seal maal elavad vahvad ja lõbusad tähed, kes kõik tahavad lastega väga väga mängida. Peale mängimise armastavad need tähelapsed laulda, lugeda, lugusid jutustada ja pilte joonistada. Iga päev tuleb Tähestikumaalt laste juurde üks tähelaps ja räägib lastele ühe salapärase loo. Kuid milline täht ta on, selle jätab ta lastele mõistatamiseks. Milline täht küll täna meile külla tuleb?


Juba sammubki mööda konarlikku teed, hoogsal sammul, üks rõõmus tähepoiss. Tähepoiss tõstab kõndides korraga üles nii käe kui ka jala. „Minu nimi on Kaspar!” tutvustab end tähepoiss kavala naeratusega näol ja lisab: „ Kuid teie, kallid sõbrad võite mind ka Kassuks kutsuda !” „Ma räägin teile kõigepealt natukene endast ja siis tahan ma teile rääkida ühe vahva loo” kilkab Kaspar. „Mulle meeldib väga palju kenades kohtades kõndimas käia ja kallistada meeldib mulle ka kõiki” kõneleb Kaspar. Ta kiitleb, et temal on kodus üks vahva lemmikloom, kes on väga väga eriline. Tema lemmikloom on kollane kilpkonn Kilbert. Kilbert on väga kena kilpkonn, kuid natukene kentsakas. Kilbertile meeldib keksu mängida ja kõrvitsat süüa. Kasparile kõrvits väga ei meeldi, tema armastab kaalikat, kapsast ja kirsse krõmpsutada. „Mul on üks parim sõber ka ! Tema nimi on Kati. Ta on väga kena ja krapsakas tüdruk!” ütleb Kassu ja lisab, et oma sõpradest ta meile täna rääkida tahabki !


Kaspari jutt: Kaspar kõndis kolmapäeval koos Katiga koolist koju. Kaspar kutsus Kati Kilbertile külla, kuna Kilbert kavatses küpsetada koheva, kuid krõbeda kirssidega kaunistatud koogi. Kati kiitles kenast koolipäevast, kuidas koos kaunite kassipoegadega, kiirete kutsikatega kooliõues keksu keksiti. Ka Kaspar käis kolmapäeval koolis, kuid Kaspar käis kuulamas kuldnokkade kelmikat Kevadkontserti. Koos kõnniti kuusikus, kaasikus, korra käidi ka kose kõrval kõrgendikul koogile kirsse korjamas. Klassikaaslased kõnelesid kiirest koolipäevast kuni Kassu koduni. Kohe kuulis Kaspar köögist Kilberti kurba kisa. Kaspar koos Katiga kihutas kööki, kus küsis Kilbertilt kohkunult kisa kohta. Kilbert kurtis Kassule kuidas kuuma kakaoga kätt kõrvetas. Kaspar kurvastas korraks koos Kilbertiga, kuid krahmas kähku külmkapist külma kapsalehe kattes kõrvetatud käe. Kilbert kallistas kergendatult Kasparit. Kilbert küpsetas kallitele kaaslastele krõbeda küpsete kirssidega kaunistatud koogi. Kolmekesi koos krõbistati kooki, keedeti kuuma kakaod, kõneleti koolijutte, kiruti külajutte, koristati kööki, kuid kuulati ka käo kõlavat kukkumist, kaunis kaasikus.


Krista,

17.11.2010

Natuke aega tagasi käisin ma korra jalutamas. Ei ma ei lonkinud niisama tühja, vaid mu jalutamine oli eesmärgistatud. Ja väljas sadas vihma. Koju sain olin ma läbimärg, ainsad kohad mis kuivad olid, olid mu jalad, sest need olid peidetud punastesse kummikutesse . Ma hakkasin mõtlema.. (jah, ka mina mõtlen vahepeal) et, miks sajab vihma. Ma ju tean, et tegelikult toimuvad seal kõrgel mingid protsessid ja midagi aurustub ja midagi kondenseerub ja midagi kukub tänu Maa külgetõmbejõule alla... Kuid äkki on seekord Taevas hoopis kurb? Äkki tal on samasugune halamise ja nukrutsemise tuju nagu mul? Äkki ta nutab sama suuri krokodillipisaraid nagu mina... Ja nii ma siis jalutasin ja mõtlesin, ning mulle meenus luuletus, mille ma aastaid tagasi kirjutasin. See on ka Taeva pisaratest ja natuke ka teistest asjadest. Natuke algeline, natukene lohisev... Aga inglise keel pole mu emakeel ja ma ei ole luuletaja ka, niiet ehk õnnestub välja vabandada :)


Tears of the Sky

Just stop and listen to the rain

Can you feel the hidden pain?

These are tears of the Sky

Don’t you know the place up there high?


These tears come from the bad,

The people are doing or done had.

From all the anger in this world,

Evilness, jealousy or just a mean word


People are malicious and they don’t care,

That’s why the Sky is crying today.

We would make a change if we’d only try,

Believe us- it’s not hard just to care.


He tries to help us, but nobody is listening,

It’s sad that people are too selfish to care.

He has learned that no good word can help no more,

He pays back, hurts us and makes us suffering.


Sky takes all this badness into himself,

He is ready to listen, to forgive and help.

If you would reach your hand towards him

He’d help you and saves you from this crap.


If you’d take the time and will,

To say I’m sorry, I’m still caring.

You won’t be anymore in pains and ill,

And the Sky won’t let a tear go falling.


He would be happy and smiling,

Because He saved these lost souls.

20. 01. 2007



Veel viimased mõnikümmend minutit on mardilaupäev ja mul on hea meel, et leidub inimesi, kes hoiavad elus traditsioone. Nad tõmbavad selga oma kõige koledamad riided ja jooksevad läbi selle jäise vihma ühe ukse tagant teise, kolmanda ja neljanda taha. No on alles viitsimist. Isegi mäkk draivinni jõudsid nad ja hakkasid laulma. Kas nad ka endale burgeri välja laulsid, seda ei tea.

Ilmselt oleks ka mina tahtnud täna santima minna ja viljaõnne ja muud õnne jagada, kuid minu koolipäev kestis 10-22. Ah, et miks 12tunnine koolipäev... Noh, rühmatööd on toredad asjad, ütleme nii.
Praegu tuigun siin arvuti taga, seltsiks veel köitmata raamat, mille tähtaeg on homme (See sama tore rühmatöö, mille jaoks kõik oma initsiatiivi üles näitavad) ja analüüs, mille tähtaeg kukub 00:00.. Kohvivesi kees just ära ja ega ma teile ka rohkem midagi kirjutada ei viitsi. Ütlen vaid, et ma olen väsinud, jõuetu ja mul on megakülm.


Jah, ka praegu sajab lund. Öeldakse, et esimene lumi sulab alati ära. Sama moodi nagu kaob esimene armastus. Kas kaovad kõik esimesed asjad? Kas saame luua veel võrdluse veel mõne esimese korra, kogemuse, tunde, olukorra, inimese kadumisega ? Kas kaob esimene viha? Kas kaob esimene valu? Kas kaob esimene sõber? Vaatan aknast välja, peas on kõik muud mõtted peale koolitöö. Ma tahan eemale.. Ma tahan põgeneda.. Ei, mitte kaugele.. Täiesti piisaks sellest kui saaksin põgeneda mõne inimese kaissu, kes hoolib minust.. Lumesajune öö ja pokaal punase veiniga toob pähe ikka igasuguseid mõtteid, eksole..


Majade ning puuriitade katused on kaetud juba lumega, lumehelbed sätendavad taevas, kuid maapind on veel räpane. Räpane nagu mõnede inimeste mõtted, teod, südametunnistus,
minevik. Räpane, kalk, ükskõikne, enesekeskne. Must porine maapind kiirgab vastu patte ja aastatega kogunenud kannatusi, kogemusi. Sa astud ühe sammu ja libastud.. See sopp Su jalge all on nii sitke ja sunnib Sind libisema.. Ta määrib Su peokingad ja sügissaapad.. Kui peaksid sellest sopas kaotama tasakaalu, määrib ta Su riided. Ta jätab Sulle märgi külge ning kõik näevad ja teavad seda. Keegi ei suhtu enam Sinusse nii nagu suhtuti enne, inimesed naeravad Su üle, tunnevad Sulle kaasa, häbenevad Sind või üritavad Sind iga hinna eest vältida..Sa oled räpane. Sul on küljes plekk, mis jälitab Sind, ta on alati Sinuga, Sa ei pääse sellest...

Oh kataks juba ometi säravvalge lumi selle räpasuse. Et alustada uuelt puhtalt puutumata lehelt. Mälestustesse jääb ikka see väike räpasuseplekk ja kahetsus. Aga, see on Elu. Ja päriselt ka tahaks juba astuda pehmel koheval lumevaibal :)


Leidsin taas üles oma kausta nn luuletustega..Mälestustes sobramine on palju huvitavam kui tegeleda keskkonna hariduses tunnikonspektide analüüsiga.. Igastahes aastal 2006 kirjutas neiu Krista niimoodi:


Kõik tänavalambid võivad ju kustuda
ja sünged pilved kõik täiskuukiired varjata..
Valge kohev lumi peita võib kõik räpased plekid

ja vihm pesta võib kõik tolmused teed..

Raju tuul rebida võib puudelt kõik lehed
ja sõda naistelt võtta võib armastatud mehed..
Pastakas võib lakata kirjutamast
ja südagi ehk lakata võib löömast..
Näo katta võivad valusad igatsusepisarad
ja silmad- need võivad olla nõnda iharad..
Aeg kõik haavad võib ju parandada
ja mälestused halvad-valusad kõik kustutada..
Kuid minu tundeid- mõtteid nõnda siiraid,
ei peita, unustada ega kustutada mittemiski suuda..
Ei armastust, ei viha ega valu
ära pese ükski vihmapiisk..
Mitte ükski pisar ei puhtaks pese mõistust..
ega kustuta sind minu südamest…

4.12.06

Nelly- Just A Dream

How like a winter hath my absence been
From thee, the pleasure of the fleeting year!
What freezings have I felt, what dark days seen!
What old December's bareness everywhere!
~William Shakespeare, "Sonnet XCVII"

Blondy.

My photo
Tartu, Estonia
Do you ever wonder if we make the moments in our lives or if the moments in our lives make us? (OTH)

Fanclub

Copyright 2009 - Esimesed sammud

Blogspot Theme designed by: Ray Creations, Ray Hosting.