Jagan teiega ühte katkendit raamatust Hingepalsam (Osho, 2010.). Ei ole siin juures minu mõtteid ja filosofeerimist. Eks siin on oma tõetera sees, kuid minu jaoks vahepeal on isegi õnnetu raskem olla kui õnnelik. Lugege, mõelge.

Meeleolude juhtimine.

Õnnetus võib teile pakkuda palju sellist, mida õnn ei suuda. Õigupoolest võtab õnn teilt hoopis palju ära. Õnn võtab teilt ära kõik selle, mis teil kunagi on olnud. Võtab ära selle, milline te olete olnud, õnn teeb teid maatasa!

Õnnetus toidab teie ego, aga õnn on tegelik seisund, milles ego puudub.

See ongi probleem ja selle uba. Sellepärast ongi inimestel nii raske olla õnnelik. Sellepärast ongi miljonid inimesed üle maailma valinud õnnetu elu.

Õnnetus teeb teid eriliseks. Õnn on universaalne nähtus, õnnes pole midagi erilist. Puud on õnnelikud, loomad on õnnalikud, linnud on õnnelikud. Kogu eksistents on õnnelik, väljaarvatud inimene. Õnnetu inimene on väga eriline, erakordne.

Kannatus aitab teil teiste tähelepanu endale tõmmata. Kui te olete õnnetu, siis pannakse teid

tähele. Kui te olete õnnetu, siis tegeletakse teiega, tuntakse teile kaasa ja armastatakse. Kõik hakkavad teie eest hoolitsema. Kes tahaks õnnetule inimesele haiget teha? Kes kadestaks õnnetut inimest? Kes tahaks õnnetu inimese vastu vaenulik olla? See oleks liiga julm.

Õnnetusse investeeritakse palju. Kui naine pole õnnetu, siis kipub

mees teda lihtsalt unustama. Kui naine on õnnetu, siis ei saa mees temast mööda vaadata, Kui mees on õnnetu, siis on kogu pere, naine ja lasped ta ümber, muretsevad tema pärast.

Kui oled haige, masenduses ja hädas, siis tulevad sõbrad sind vaatama, sulle kaasa tundma, sind lohutama. Kui sa oled õnnelik, siis on need samad sõbrad sinu peale kadedad. Kui sa oled tõeliselt õnnelik, siis leiad end terve maailmaga silm silma vastu seismas.

Mitte kellelegi ei meeldi õnnelik inimene, sest õnnelik inimene riivab teiste inimeste ego. Teistel on tunne:" Ah et sina oled õnnelik, aga meie peame ikka pimeduses, hädas ja põrgus roomama. Kuidas sa julged õnnelik olla, kui meie, ülejäänud, nii õnnetud oleme!"

Muidugi koosnebki maailm õnnetutest inimestest ja kellelgi pole piisavalt julgust, et maailmale vastu astuda. Parem on kalmmerduda õnnetuse külge, sellega oled sa osa massist. Kui sa oled õnnelik, siis oled sa üksikisik, õnnetuna kuulud sa massi.

Õnn. Kas teie teate, mis on õnn? Õnn on lihtsalt õnn. Inimene rändab teise maailma. Õnnelik inimene ei kuulu enam inimmeele poolt loodud maailma, ta ei ole enam osa minevikust ega ajaloost. Õnnelik inimene ei kuulu enam ühetgi aega. Kui sa oled tõeliselt õnnelik, siis kaovad aeg ja ruum.

Me oleme läbi aegade selgeks õppinud peene mehhanismi: suruda maha õnne ja väljendada õnnetust. Sellest on saanud meie teine loomus. Te peate kogu selle krempli minema viskama! Te peate õppima õnnelik olemist. Te peate õppima, kuidas austada õnnelikke inimesi. Ja te peate rohkem tähelepanu pöörama õnnelikele inimestele. Jätke see meelde. See oleks inimkonnale suureks teeneks. Ärge tundke õnnetutele liiga palju kaasa. Kui keegi on õnnetu, aidake teda, aga ärge haletsege. Ärge tekitage õnnetus inimeses tunnet, et kannatus on midagi väärtuslikku.

Olge õnnelik, austage õnne ja aidake inimestel mõista, et õnn on elu eesmärk - satchidanand. Idamaade müstikud on öelnud, et Jumalal on kolm omadust.

Jumal on sat - tõde ja olemine.

Jumal on chit - teadlikkus.

Ja kõige tähtsam ja ülim on anand - õndsus.

Seal, kus on õndsus, seal on Jumal.

Retsept.

Mõistuse rutiinide ülekavaldamine.

Kas te olete kurb? Siis tantsige või minge dushi alla, ja te näete, kuidas kurbus keha jahtudes haihtub. Tundke, kuidas mööda keha voolav vesi uhab kurbuse minema, samamoodi nagu higi ja tolmu. Jälgige, mis sünnib!

Püüdke oma mõistus panna olukorda, kus ta ei saa enam vanaviisi töötada. Selleks sobib kõik. Näiteks kui olete vihane, siis lihtsalt hingake mõned korrad sügavalt. Ainult kaks minutit. Ja seejärel vaadake, kus teie viha on. Te ajate meele segadusse, meel ei suuda neid kahte seostada. Ta küsib:" Kuidas saab keegi üldse vihasena sügavalt hingata? Mis toimub?"

Niisiis, tehke ükskõik mida, aga ärge seda kunagi korrake. Selles on iva. Vastasel korral harjub mõistus sellega ära, kui te iga kord kurb olles dushi alla lähete. Pärast kolme-nelja korda on meelel juba selge:"Kena! Sa oled kurb, sellepärast sa dushi all oledki!" Ja siis saab mõistusest teie kurbuse põhiosa. Ei, ärge ühki tegevust kunagi korrake. Ajage meel iga kord segadusse!

Teie kaaslane ütleb midagi ja te vihastate. Te olete alati tahtnud teda lüüa või millegagi visata. Seekord tehke midagi muud! Minge ja kallistage teda! Andke talle korralik musi ja ajage ka oma kaaslane segadusse! Teie mõistus on segaduses ja teie kaaslane on segaduses. Ja äkki pole miski enam endine. Siis te mõistate, et meel on masin, ja kui ta peab midagi uutmoodi tegema, siis kaotab ta järje. Ta ei tule uutmoodi toime.

Tehke aken lahti ja laske sisse värsket õhku!

Osho

Raamatust "Hingepalsam"

Mumford & Sons - After The Storm



Kui ma siin halasin, et mu arvuti on katki ja teine arvuti võidab maailmameistrivõistlused olles kõige aeglasem.. Siin nüüd tahaksin ma öelda, et mu arvuti on terve. Päris terve pole, aga ma saan täitsa tööd teha temaga:)

Ilmselt tõesti sai mu arvuti mu aevastusest piisknakkuse ja pidi seda päris minu päeva põdema, ning kuna minul on juba vaikselt saabumas inimese tunne, siis ilmselt otsustas arvuti, et nüüd oleks tal ka aeg end kokku võtta ! Aitäh !:)

Aga ma ise olin ka tubli IT jumalanna. Võtsin klaviatuurilt ära kõik nupud ja panin valmis tööriistad(pintsetid, pintslid, vatitikud, hambatikud) ning asusin aga puhastama. Kui oli puhastatud hakkas raskem osa. Need nupud oli actually vaja tagasi ka panna ja veel õiges järjekorras... Asja tegi veelgi raskemaks fakt, et pooltel mu nuppudelt on puudu pealt, mis nupp ta nüüd oligi. Praegu ma vaatan oma klaviatuuri ja tundub et kõik oleks nagu korrektne. Aga mu klaviatuuril on nüüd puudu lisaks niigi puuduvatele f5-le, shift-le, ctrl-le ka enter ja allapoole nool :D T ja Õ hüppavad ka vahepeale klaviatuurilt välja, kuid pole hullu !:D

Tegelikult mis jumalannaks olemisest ma siin räägin, mu isa ütles mulle, et ma köhin nagu hobune ja mu sõbranna M.J. ütles mulle et ma naeran nagu siga:D Paras loom olen :) Võtsin endale seltsilised ka, nüüd hüppab kolm armast lammast mu desktopil ringi, vahepeal haigutavad, aevastavad või teevad määää. Nunnukad :)

Aga õppida, õppida, õppida, vahepeal natuke köhida ka .







See lihtsalt pole võimalik ! :(:(

Mul on arvuti jälle katki !!!

Okei, see kord istus tõesti probleem tooli ja arvuti vahel...

Aga ikkagi..


Tahate teada, mis suure tähega Probleem tegi?

Ma aevastasin ja ei jõudnud kätt suu ette panna.

Mõned piisad ( Ei, ma ei aevastanud välja sellist kogust ila nagu hakkavad eritama bernhardiinid kui näevad toitu või vedelikku mille kokku kogumisel võiks mu tuppa teha paisjärve.) lendasid klaviatuurile, kust ma need koheselt ka ära pühkisin.

Kuid nagu hetkel tundub, siis see kohe polnud piisavalt kohe ja nüüd peksab mu arvuti sajaga vigast. Ühtegi tähte ta ei trüki ja kui trükib siis saad ühe tähe asemel kombinatsiooni, mis koosneb vähemat 3 tähest 2 numbrist.


Ma olen nii kuri enda peale. Pean ma haige olema, pean ma köhima, aevastama ja üldse.

Ja miks mul alati kõik nii kehvasti läheb. Ma võtsiennast ju käsile. Ainult positiivsed happythoughts ja need pole lihtsalt tühjad mõtted olnud. Ma actually uskusin ka nendesse..


Ja mul pole üldse vaja kooli jaoks asju teha, pole vaja bakatööga tegeleda, pole vaja praksipäevik teha, muidugi mitte ! Vastik arvuti, ma olen sind hoidnud nagu silmatera ja sa paned mulle nii näkku !



Grrr. Kuri ja õnnetu olen .

Ja ma ei jõua enam köhida ka, olen füüsiliselt nii kurnatud..

Hetkel istun ma arvuti taga mis on aastast 93, programm on win 95, mäletate veel seda?


Ma teen kvalitatiivse uurimuse.

Ma püstitan hüpoteesi(jah ma tean, et kvalitatiivsel uurimusel on uurimisküsimused, aga ärme täna selle kallal nääguta. ): Tigu on kiirem kui minu praegune tööarvuti.

Nüüd ma kontrollin hüpoteesi: Mul on välja mõõdetud 10 meetri, 30 meetri ja 50 meetri pikkused vahemaad ja välja mõeldud, mida mul Internetist vaja on. Korraldan katsed.

Katse 1: Samal ajal kui tigu alustab 10 meetri jooksu, avan mina arvutis programmi. Mis te arvate, kumb on kiirem ? TIGU

Katse 2: Tigu on 30ne meetri stardijoonel ja mina üritan internetis otsingut teostada. Te ei pea olema küll geeniused et seda tulemust ära arvata. TIGU

Katse 3: Tigu stardib nüüd 50ne meetri jooksule ja mina üritan avada allikaid, mis ma otsingu käigus leidsin. Ja ta avab seda ja avab ja avab... Tigu on vahepeal jõudnud juba 45 meetri peale... OOT, toimub midagi ! Kas tõesti seekord võidab arvuti? Ei, ni üürike mu rõõmustamine oligi. Arvuti viskab ette tühja valge lehe ja lehe allääres ilutseb sinises kirjas DONE. Noh kui done, siis done. Palju õnne, TIGU

Tulemus: Saadud tulemustest võin järeldada, et mu hüpotees oli tõene. Tema tõenäosusnivoo on suurem kui 0, 05.


Tigu on tubli, win95 jääb alla. Aga mina ei tohi alla anda. Vaja teha referaat homseks, ega uni pidigi mingitele imelikele olema. Tõotab tulla positiivne öö, kui ühe lehe avamiseks kulub vähemalt 10 minutit.


Õnneks ei pea ma üksi olema, ma olen koos oma sõpradega- köha, nohu ja teega.


Sa leiad ühe huvitava pildi.

Annad selle kellelegi, see keegi annab selle edasi.
Ja siis ta jagab seda kellegagi ja siis Sa saad selle veel samal päeval ringiga tagasi.
Hoopis teiselt inimeselt. Vb hoopis teisest riigist, aga Sa saad selle.
Ja kui hakkad küsima, et kust Sa said selle, siis jõuad lõpuks tagasi selle esialgse inimese juurde.

Leiad metsikult hea loo, mida pole veel ükski raadiojaam mänginud. Sa annad selle ühele inimese edasi. See jagab seda veel edasi ja veel edasi. Ja siis tutvustatakse Sulle päeva lõpus seda laulu, nagu Sinusuguse inimese puhul poleks võimalik, et Sa oled seda kuulnud.

Tegelikult on jubehea, et info liigub. Saab päris hea kõhutäie naerda ja ehk komistab mõne päris hea loo otsa. Olen isegi niimoodi saanud teada päris paljudest lugudest ja naljadest. Ja ma olen tänulikud, et mul on olemas sellised tuttavad kes minuga jagavad ja kellega mina jagan selliseid põnevaid asju.

Aga kui minna nt mingi diskreetsema asja, ütlemise, olukorra, suhte, saladuse juurde.. Siis kui hea oleks teada saada ringiga, et Sinu asjast teavad juba päris mitu inimest ? No mitte just kõige meeldivam.

Oletame, et keegi ütleb Sulle ühe asja.
Sa oled üllatunud ja tahad seda jagada kellegagi.
Sa kopid ühe asja inimesele keda usaldad ja mõtled seda jagada.
See inimene tunneb end puudutatuna, kuigi see polnud temaga üldse seotud või arvab, et see puudutab just tema tuttavat.. Ta teeb paar kiiret nupuvajutust, avab teise akna, kopib selle vihaselt sinna ja paugub nagu südasuvine välk ja kõu. Tundes end või sõpra/sõbrannat puudutatuna elab välja hoopis kolmanda isiku peale. Ja seejärel saad pähe Sina, et mismõttes Sa julged midagi sellist öelda.. Ürita selgeks teha siis et mõeldud polnud teda. Tegemist oli vaid fraasiga.

Võid lugeda end õnnelikuks inimeseks kui Sinuni jõuab tagasi jutt, mida Sa päriselt ütlesid. Võib aga juhtuda, et tekst muutub. Elab läbi mitmed inimesed, mitmed tunded, mitmed kopimised ja pastemised. Ja muutub. Muutub Sinu kahjuks. Ja paari nupuvajutusega on Sinust saanud rahvavaenlane nr 1.



Tudengite seas levib vanasõna: Mida kopid, seda pasted.
Ja nii peakski olema.
Kui oled otsustanud, et kirjutad edasi Sulle kirjutatud asja, Sulle usaldatud saladust, Sinu msn-i logi, Sinu arvamust kellegi või millegi kohta, siis vajutagi vaid Ctrl C ja Crtl V.
Ära kasuta vahepeal Ctrl F-i, Ctrl X-i või Ctrl Z-i.



Internet pole enam nii turvaline koht, et selle avarustesse paisata oma tundeid või mõtteid. Sest keegi kes loeb võib tunda ennast puudutanud. Kas on siin süüdi minevik või sisemine ebakindlus. Kahetsus, hirm, õelus vms. Keegi võib saada haiget või kurjustada asjade eest, milles ta tegelikult süüdi pole. Võib rikkuda ära midagi, mida pead tähtsaks ja pärast kahetsed. Keegi võib mõista asju valesti ja lõhkuda mingi enda jaoks tähtsa asja.

Ka mina kardan, et homme kui keegi seda sissekannet loeb saan kaela süüdistuste ja kahtlustuste laviini. Et kas Sa mõtlesid nüüd mind või hoopis teda. Ma ei mõtle kedagi konkreetselt. Lihtsalt minu kogemused näitavad, et kui öelda internetis kellelegi midagi isiklikku saad selle varem või hiljem kuskilt külapealt ringiga tagasi. Ja see pole enam lihtsalt kopi-paste, vaid sinna on vahepeal juurde tekkinud ning kaduma läinud palju infot.

Ja see ei tähenda nüüd ka mitte seda, et ma ei ootaks teie videosid ja laule ja nalju jne enam. Oootan, ootan ! Sest just need Teie saadetud asjad on päikesekillud mu päevas.

Tänased mälestused on meenutatud, tunded tuntud, igatsused igatsetud, vead tehtud. Ja nüüd joob Krista oma köhatee lõpuni. Ja hakkab õppima !

Ilmselgelt pidas Keegi Kõrgem Olend, mu häält vaid tüütuks reklaamipausiks, ning otsustas oma kõikvõimsalt telekapuldil vajutada mute nuppu.
It worked, ma olen hääletu. Täiesti hääletu. Ole õnnelik !
Aga see Olend ei mõelnud sellele, mis saab siis kui ta jääb magama.. Minul on nüüdseks juba kolmas päev vaikuses.
Seega, vana unekott, oleks aeg üles ärgata ja mind unmute'da !
Kaua võib.
Ma ei suuda enam vait olla.
Please unmute me !


Kui hakkasin nüüd välja otsima oma materjale, mille põhjal kodutöö ära teha, leidsin üles kausta oma nn luuletustest, mis ma kunagi hoolega kirjutasin. Siin on üks luuletus.. Ma mäletan seda päeva, seda hetke, seda kohta, kus selle kirjutasin. See oli juba 5 aastat tagasi... Aga ma jagan seda teiega :)

Tahaks kirjutada luulet.

Tahaks kirjutada luulet,
sellest et lehed langemas on puudelt..
Aga kuidagi ei taha minna riimi,
minu luuletuse rütm ja nimi..

Tahaks kirjutada luulet,
sellest tugevast ja kargest sügistuulest,
mis kisub värvilisi lehti puudel,
mida päike maalind sügiskuudel..

Tahaks kirjutada luulet,
tähistaevais suvekuudest..
Soojaist suveõhtuist, hiiglaslikust kuust
ja sõnadest mis kostusid Su suust..

Tahaks kirjutada luulet,
päiksetõusust-loojangust...
Soojast suvepäevast rannas,
tahaks kirjutada Sinust, mu Armas..

Tahaks kirjutada luulet,
oma mälestusest uhiuuest..
Sellest, kuidas kohtusin ma Sinuga
ja sellest, et olla ei suuda sinuta...

Tahaks kirjutada luulet,
sellest tundest valusast ja suurest..
Mille tekitasid esmakordselt minus,
sellest unistusest, mille äratasid minus..

Tahaks kirjutada luulet
oma kogemustest uutest..
Tahaks kirjutada ööst ja päevast,
oma mälestustest heast..

Tahaks kirjutada luulet,
jalge all sahisevaist lehteist..
Tuules lehvivaist juustest
Ja sellest, et üle ei saa ma Sinust..

Krista, september 2005.

Rääkisin üks päev ühe oma sõbraga msnis. Ma ei ole eriline msnis lobiseja, sest ma ei viitsi väga trükkida enam.. Olen vanaks jäänud. Ilmselt on siin süüdi ka see, et mu msn jookseb koguaeg kokku ja teeb igasuguseid trikke mulle. Ja need trikid pole just meeldivad. Ja siis ma olengi üsna alla andnud. Nohjah ja see, et mu klaviatuurilt on puudu pooled nupukesed on ka päris segav :D Ei ma ikka räägin inimestega, aga kuna ma olen laisk, ootan rohkem nendepoolset initsiatiivi. Nüüd olen ma püüdnud end veidi parandada ja hakanud rohkem oma msni kaaslastega suhtlema. Ma sain juba suvelõpus pahandada, et ma ei tunne huvi kuidas inimestel läheb. Nüüd siis tunnen.
Aga tagasi selle juurde, et ma rääkisin ühe sõbraga msnis. Temaga on hea rääkida, sest ta on lihtsalt nii tore ja teeb nalja koguaeg ja temaga rääkimine annab mulle mingil määral head energiat. Ta on koguaeg selline veidi ülbe ja me oleme suht kurjad teineteise vastu, aga see ongi põnev. :D Me lobisesime koolist ja elust, kui ma ühel hetkel ütlesin lause, mille peale tema ütles: " Oi, ma tahaks praegu midagi öelda, aga ma ei ütle. " Mina siis ikka kohe, et miks sa ei ütle, mille peale kõlas vastuseks, et see oleks solvav vms. Uudishimulik, nagu ma olen, hakkasin ikka nuruma, et ütle ikka, ütle ikka. Kuid mu vestluskaaslane kirjutab, et ta ei saa seda enam öelda, sest see hetk on möödas. See poleks enam samahea, sest see hetk on möödas. Ja kui ma ükspäev sügispäikeses kõndisin, mõtlesin ma miskipärast just möödunud hetkedele ja sellele lausele ja veendusin, et tal on õigus. Kui sa ei reageeri mingile asjale õigel hetkel õigesti, siis see hetk läheb mööda ja muutub minevikuks...
Hakkasin minagi mõtlema oma möödunud hetkedele. Oi, neid oli palju, mis meelde tulid. Meenusid koos raskustundega südames ja pisaraga silmanurgas. Kuigi need asjad oleks minu jaoks tähtsad ja ma tahaks neid endast välja kirjutada, et leida endas rahu.. Jah olen egoist ja mõtlen vaid iseendale, nagu lausus ükskord mulle mu sõbranna.. Aga ma pean endas leidma rahu, ma pean leidma iseenda, sest ma olen kadunud. Mu hing on kadunud kuhugi ja et seda üles leida peab midagi muutma. Pean ise muutuma... Kuid kõigest kirjutada oleks nii minu kui ka teie suhtes ebainimlik.

Üks möödunud hetk.
Ma tahtsin kirjutada natuke aega tagasi kolmandast Maailmasõjast, mis on kolinud tehnika arenedes virtuaalmaailma ja keskkonnale ohtlike tuumarelvade asemel on kasutuses mürgised, valusad ja haavavad sõnad.. Neid sõnu lausutakse erinevates suhtlusportaalides, saates kirju ja elades ennast välja, mõtlemata sellele, kuidas teine inimene seda mõistab või mis ta arvab. Kes kuidas reageerib ja keda usub. Kas inimest kes on asjaga otseselt seotud või kuulab kümnete pisikeste kuradite häält enda ümber kes kisavad talle kõrva, et see teine inimene ei mõista sind ! Ta on kuri su peale ! Ta mõtleb ainult enda peale ! Ta on paha paha paha ! Õhutades vaid tüli ja külvates vaenu, sest nad toituvad sellest. Saades nagu mingit kummalist rahulolu sellest, kui kellelgi läheb halvasti... Ja teine koht kus loobitakse sõnu nagu sõnnikut varakevadisele põllule on blogid. Kirjutatakse sissekandeid, teades, et see teine inimene loeb kindlasti seda ja nii saab talle haiget teha või vähemalt ta südametunnistusele koputada... Aga ei mõelda sellele, et seda kirjutist loevad ka teised tegelased. See pole nii privaatne asi, kuigi tegemist võib olla asjaga, mida ei peaks lugema internetiavarustest. Selle asemel, et üritada suhelda teisega normaalselt ja nii nagu seda tehti vanasti, on tänapäeva infoühiskonnas ilmselt palju nõutud..
Ei, ega ma ju isegi parem pole.. Olen kirjutanud mõned sissekandel, mõeldes kindlale inimesele. Mõned ainult enda jaoks.. Kuid eks on ennast puudutatuna tundnud need, kellel on midagi hingel, kuigi päriselus polnud see võib-olla üldse neile mõeldud.. Minagi olen tundnud nii mõnegi sissekande põhjal, et see on mulle suunatud. Kas otseselt või kaudselt, kas ma tunnen õigesti või mitte, aga järelikult on minu hingel midagi, mis on sundinud mind end samastama mingi sissekandega..
Kui nüüd ma vaatan natuke laiemale, kui enda ümber olevat suhtlusringkonda, siis see kolmas Maailmasõda toimub ka mujal Internetis. Isekad kommentaatorid panevad õelaid kommentaare ja kritiseerivad kõike ja kõiki, mõtlemata teiste inimeste tunnetele. Neil on ükskõik, sest nad saavad ennast niimoodi välja elada. Igalpool foorumites käivad sõnasõjad ja tehakse maha inimest, kes on julgenud esitada sellise küsimuse, mis peaks olema iseenesestmõistetav. Aga no ju ta tõesti ei teadnud seda, aidake teda, mitte ärge materdage vigaseks. Eks neid näiteid on veel ja veel ning ma usun, et meist igalühel on oma arvamus, mis värk toimub meie teises elukeskkonnas- Internetis. Aga mis oli minu jutu mõte on see, et suhtlemine kahe või enama inimese vahel ei tohiks kujuneda vaid internetipõhiliseks, sest liiga palju on meie ümber segadust külvavaid sõnu ja tegusid.

Olen nii palju lubadusi andnud teile ja ka iseendale, kuid neid täita pole ma suutnud. Ma pole lihtsalt leidnud mahti. Ma lubasin kirjutada sünnipäevadest ja oma juhtumistest.. Aga ilmselt pole ma veel suutnud suvest loobuda. Kuigi sügis ilmutab juba ennast iga päevaga aina tugevamalt..

Mina hetkel lõpetan, sest oh kooliaeg oh kooliaeg ja liberaalne ökoloogia.

Koit Toome- Mälestused

Blondy.

My photo
Tartu, Estonia
Do you ever wonder if we make the moments in our lives or if the moments in our lives make us? (OTH)

Fanclub

Copyright 2009 - Esimesed sammud

Blogspot Theme designed by: Ray Creations, Ray Hosting.