Usu endasse. Ja usu, et praegusesse situatsiooni ei ole sa jõudnud juhuslikult. Ükskõik, kui problemaatiline see olukord ka ei oleks, sellesse on peidetud võimalus. Keskendu sellele, mis on positiivne ja võimalik. Jah, see on väljakutse. Aga see oled ju sina! Sa suudad teha seda, mida on vaja teha. Kui pihta hakkad, näed, et see läheb üllatavalt libedalt! (www.kroonika.ee)
Just seda mul tegelikult vaja ongi. Natuke usku iseendasse, natuke usku teistesse inimesse, natuke usku saatusesse ja veel natuke usku iseendasse. Mu ümber on inimesed kes usuvad minusse, nad toetavad mind ja sunnivad mind ennast ka uskuma. Ilmselt ma peaksin neid kuulda võtma... Ma tahan endas üles leida selle sihikindla neiu, kes kunagi uskus endasse, ta viis alati lõpule kõik asjad mis ta alustas. Ta ei kartnud hävida, ta ei kartnud haiget saada, ta elas elu rõõmsalt ja naeratas koguaeg. Ta süda oli siiras, täis lapselikku puhtust. See neiu oli täiesti armastusväärne. Teda austati, teda hinnati, temast hooliti sama palju kui ta hoolis kõigist enda lähedastest. Ma tahan olla õnnelik, tahan kooliga asjad korda saada. Ma tahan jälle palju asju, kuid kui ma usun, siis saan ma nendega ka ilmselt hakkama, kui ma vaid veidikene pingutan ja säilitan lootuse.
Pealegi on praegu talv. Nii mõnus on vaadata kuidas langevad pimedas öös valged helkivad lumehelbed.. Kuidas päike sillerdab lumel, mis krudiseb vahvalt jalgade all. Kuidas kilkavad lapsed, kes kelgutavad rõõmsalt.. Talv on ilus. Lumi on ilus. Jää on ilus. Tuleb see ilu lihtsalt leida, mina olen selle leidnud.. Muidugi teeb hinge natuke nukraks see, et mõnus oleks ju kellegi kaisus soojas olla, juua head teed või kakaod, viibida hubaselt küünlavalgel toas ja kuulata head muusikat või vaadata head filmi.. Mõnus oleks ka kõndida käsikäes lumesajusel ööl või päikselisel pühapäevahommikul... See kõik tekitab igatsuse soojuse, helluse, armastuse järgi.. Kuigi minul seda hetkel ei ole.. Minul pole oma erilist inimest, kes külvaks mind üle soojuse ja hoolitsusega... Kuid küll ta tuleb, loodetavasti. Ma loodan, loodan, loodan...
Täna või õigemini juba eile hakkas jõuluaeg. Oli esimene advent.. Mina süütasin ühe küünla asemel koguni 5 küünalt. Nad täitsid mu toa oma soojusega ja mõnusa valgusega ja hingel oli hea. Seltsiks Jääaeg 2, tass kuuma kakaoga ja mandariinid-apelsinid ning ei saa mainimata jätta, et oli ka tore vestluskaaslane, küll virtuaalsel kujul, kuid siiski väga vahva tegelane.. Ühesõnaga selline jõulurahu tunne puges hinge küll. Oleks tahtnud ka linna minna, advendiaja algust nautima, kuid ei olnud jaksu inimesi kokku hakata ajama ja ka ise oli mõnus sooja teki sees olla.. Küll jõuab :)
Ja viimaseks, kuid mitte vähemtähtsaks pisikeseks mõtteks on üks mu sõbranna. Ta on hetkel kaugel kaugel, välistudeng.. Ta on väga vahva tegelane. Tema on see kes tirib mu maapeale, kui ma olen otsustanud lendlema minna ja langevarju või vähemalt vihmavarju koju unustanud... Tema süstib positiivsust ja lootust minusse. Ta usub minusse ja ta hindab mind ja kuulab nurisemata mu hala. Mina hindan teda ka. Ta on tore, ta on hea ja mul on vedanud et ma teda tean. Ta ütles täna mulle ühe megaarmsa lause: Mellu: " Tead. Ma tean, et me ei suhelnud nii näost näkku eestis olles aga ma tõesti igatsen su nägu. ". Ka mina igatsen seda neiut. Täna oli see neiu natuke katki ja sassis ja ma tahtsin teda kuidagigi aidata. Ilmselt see mul niivõrd ei õnnestunud, kuid ma tahan lihtsalt öelda, et Sa oled kallis !:) Sa oled üks enese- ja sihikindlamaid neiusid keda ma tean. Sa saad hakkama kõigega, mida sa vähegi ette ei võtaks. Sul läheb kõik hästi, minu usun Sinusse ja ma tean, et Sa ise usud ka. Lihtsalt tulevikku vaatamine on see, mis lööb meil kõigil hetkeks pinna jalgade alt kõikuma.. Musi oled. :*
Btw, mäletad ? :D
Natuke aega tagasi käisin ma korra jalutamas. Ei ma ei lonkinud niisama tühja, vaid mu jalutamine oli eesmärgistatud. Ja väljas sadas vihma. Koju sain olin ma läbimärg, ainsad kohad mis kuivad olid, olid mu jalad, sest need olid peidetud punastesse kummikutesse . Ma hakkasin mõtlema.. (jah, ka mina mõtlen vahepeal) et, miks sajab vihma. Ma ju tean, et tegelikult toimuvad seal kõrgel mingid protsessid ja midagi aurustub ja midagi kondenseerub ja midagi kukub tänu Maa külgetõmbejõule alla... Kuid äkki on seekord Taevas hoopis kurb? Äkki tal on samasugune halamise ja nukrutsemise tuju nagu mul? Äkki ta nutab sama suuri krokodillipisaraid nagu mina... Ja nii ma siis jalutasin ja mõtlesin, ning mulle meenus luuletus, mille ma aastaid tagasi kirjutasin. See on ka Taeva pisaratest ja natuke ka teistest asjadest. Natuke algeline, natukene lohisev... Aga inglise keel pole mu emakeel ja ma ei ole luuletaja ka, niiet ehk õnnestub välja vabandada :)
raegu sajab lund. Öeldakse, et esimene lumi sulab alati ära. Sama moodi nagu kaob esimene armastus. Kas kaovad kõik esimesed asjad? Kas saame luua veel võrdluse veel mõne esimese korra, kogemuse, tunde, olukorra, inimese kadumisega ? Kas kaob esimene viha? Kas kaob esimene valu? Kas kaob esimene sõber? Vaatan aknast välja, peas on kõik muud mõtted peale koolitöö. Ma tahan eemale.. Ma tahan põgeneda.. Ei, mitte kaugele.. Täiesti piisaks sellest kui saaksin põgeneda mõne inimese kaissu, kes hoolib minust.. Lumesajune öö ja pokaal punase veiniga toob pähe ikka igasuguseid mõtteid, eksole..
